Reede, 19. august 2016

Teel Singapurist Borneole

Singapur
Lennukis kadus ajavahe tõttu vahepeal 5 tundi teadmatusse ajaauku ning kohale jõudsime alles pärastlõunaks – Singapuri kell oli juba 16:30. Singapuri lennujaam võttis meid vastu palavalt, ilmselt oli kraade 30 ligi. Kuna lennuk Borneole läks alles järgmisel päeval, panime kohvrid ööseks reisiterminali pakihoidu (otsisime pikalt õiget kohta, ei saanud aru, mitmendal korrusel me just oleme ja kas pakihoid on ainult „sisetsoonis“ või ka „välitsoonis“ (passikontrolli mõttes). Ja et kas „Left Baggage“ tähendab pagasit, mis on lennujaama „left“ ehk maha jäetud/unustatud või tähendab võimalust pagas mingiks ajaks „maha jätta“. Seda viimast siis tähendaski. Saime oma pagasi kenasti ööpäevaks hoiule antud, ning otsisime võimalust linna suunduda. 1 ööpäeva hoiuhind keskmise suurusega kohvril oli 4,50 Singapuri dollarit (ca 3 eurot). Võtsin pangaautomaadist oma täiesti tavalise deebetkaardiga välja 50 SGD, mis oli ka väikseim võimalik summa. Pangast läks maha 33,27 EUR + teenustasu 1,83 = 35,10 EUR, st kursiks tuli 1 SGD = 0,702 EUR ehk siis 1 EUR = 1,42 SGD.  Ametlik kurss oli ca 1,5 SGD euro kohta ehk sii teenustasud väikeste summade puhul viivad vahetuskursi kehvemaks.
Õhtune Singapur
Et linna minna, otsisime kohta, kus osta metroopiletit. Seisime kõigepealt ühes kassasabas, kuni hakkasime uskuma silti, mis ütles, et siit kassast tavapileteid ei müüda (müüdi niiöelda turistipileteid ehk kaarte, millega saab teatud arv päevi ühistranspordiga sõita, muuseumides käia ja saab ka mitmesuguseid soodustusi). Pidime ikkagi minema piletiautomaatide juurde, kus aparaati kõigepealt jupp aega kõrvalt lolli näoga vaatasime. Vaadates, mida teised teevad, saime paika marsruudi, õige peatuse, kuhu minna ning võtsime kõigepealt prooviks mulle ühe pileti. Tundus, et asi toimib. Nipid selged, võtsime veel kohe 20 piletit. Vajalik pilet maksis 2,30 SGD, piletiks oli magnetribaga paberkaart, mida saab tegelikult kuni 6 korda kasutada, laadides kaardile kas kohe suurema summa või tuleb siis iga kord eraldi pileti ostes juurde maksta. Kui kasutad piletit korduvalt, saad 10 senti soodustust ja kui sõidad sama piletiga vähemalt 3 korda, saad veel 10 senti soodustust. Kohalikel oli metroosõiduks oma plastkaart, kus raha "peal".
Singapuri metrookaart
Metroo stardib otse lennujaama terminali alt. Lennujaamast startides on tegu pealmaametrooga, mis alles kesklinnas maa alla suundub. Valida tuli liin EW („East-West“), meie vajalikuks peatuseks oli Kallang (EW10), otsitava Ark Hosteli aadressiks Geylang Road 89. Ehk siis Changi Airport peatusest kaks peatust Tanah Merah peatusesse, ümber istuda linna suunduvasse vagunisse ja kuus peatust Kallangi. Siis Lorong 1 Geylang tänavat mööda ümber nurga õigesse tänavasse, kus oli erinevaid hosteli-urkaid pea igas majas. Kuigi tänava nimes oli sees sõna gey ja veidi eemal oli hotell nimega Gay World, siis päris geipiirkonnana koht ei tundunud. Teadmata keelt ja kultuuri, ei saanudki aru, mida see nimi tähendas. Bling-bling teatud suunitlusega poode-baare siin ei olnud, õhtustki sõime siinsamas nurgataguses „South and North Indian Cuisine“ tavalises söögikohas „Iman Banana Leaf“. Nagu nimi lubas, toodigi toit banaanilehel, nagu mitmes Aasia / Okeaania riigis tavaline on. Mina sõin chicken biryakit (kana vürtsika curry kastme ja riisiga), Sülvi näiteks võttis Balilt tuttava Nasi Gorengi. Kõik Aasia köögid olid mahutatud samasse menüüsse ja valik lai.
Singapuri kesklinn õhtustes suurlinna tuledes
End hostelis ära majutanud, oli õues juba pimedaks läinud ja sõitsime metrooga Singapuri kesklinna „suurlinna tulesid“ vaatama. Ja oli ka, mida vaadata. Maakatele Pärnust meeldib muidugi pilvelõhkujate
tuledesära, nägime ära Singapuri maamärgid - vaateratta ja "paatmaja" ning selle juures kell 9 õhtul toimunud suure muusika- ja tuledemängu. Vedas, et seda etendust nägime, sattusime siia ju juhuslikul kellaajal.

Hostel oli askeetlik nagu üks odavhostel olema peab – väike tuba naridega, kokku olime toas seitsmekesi. Meie tuba oli luksuslik – tal oli ka aken ja oma WC-nurk, paljudes tubades seda luksust ei olnud. Kogu grupp mahtus kolme tuppa: tinglikult nimetasime need kui "Lutsu haarem", "Taive haarem" ja "Väikesed puhtad vanainimesed". Magamiseks kõlbas.

3. päev, R 19. august 2016

Öösel olevat õues olnud kõva äike, millest ma midagi ei kuulnud, hommik saabus kiiresti. Meil oli ostetud ka hommikusöögi moodi asi – sai lahustuvat kohvi või teed ning röstsaia pähklivõi või viie erineva moosiga. Coconut- moos oli päris hea – magus☺.
Päeva plaan oli jõuda õhtuks sihtkohta Tenggarongi.
Sunflower Garden Singapuri lennujaamas
Singapuri linna vaatamiseks oleks aega väheks jäänud, nii et sõitsime suht kohe metrooga lennujaama. Singapuri Changi lennujaam on näiteks 2014. aastal valitud maailma parimaks lennujaamaks – tundus, et asja eest. Kuna lennule oli mitu tundi aega, siis selle ajaga sai lennujaama kolmes eri terminaalis turistiks oldud. Külastasime orhideeaeda, päevalillede aeda, liblikaparki, vaatasime eksootilisi kalu, proovisime massaažitooli. Olemas on ka väike kino, puhkeala pikutamiseks, pesemisvõimalus. Ja muidugi ka palju kauplusi, kohvikuid, söögikohti. Eri terminalide vahel sai liikuda tasuta õhuraudteega, 3 ootetundi lennujaamas möödus kiiresti.
Lend Singapur – Balikpapan startis 14:20, lennuaeg 2:25, kohal ca kell 16:45. Lennukiks oli (ilmselt) 150 kohaline Airbus A320, vedajaks SilkAir, kes on Singapor Airlines’i tütarettevõtja regionaallendudeks Aasias. Lennul sai ka süüa – valikus kas kana + riis või kala + nuudlid, lisaks joogid, sh ka vein ja õlu.
Lend Singapurist toimub paar korda nädalas ja arvestades, et enamik lennukist oli täidetud festivalikülalistega, jääb küsimuseks, kes tavaliselt selle lennukiga lendab? Ehk paarkümmend muud inimest oli lisaks festivalikülalistele näha. Lennuki maandudes tundus, et oleme avastanud uue koha maailmakaardil – lennuväljal ei olnud näha teisi lennukeid (hiljem ikka paar tükki oli), lennujaam ise tundus olevat uus ja tühi. Turvamehed ei saanud päris täpselt ise ka aru, mida nad peavad tegema, läbi valgustati see osa pagasist, mille sa neile andsid, taskusse võisid igasuguseid asju jätta. Maale saabumise (tolli)deklaratsioon tundus neile suhteliselt segane paber, mille nad küll vastu võtsid, aga ilmselgelt nad sellega midagi ei teinud – ja keegi ei vaadanud, et kõik saabujad selle üldse esitaks. Passikontroll oli siiski asjalik ja professionaalne.
Värvid 4 - 7 peavad vett jooma!
WC-s märkasime vahvat graafikut, kus saab iseenda uriini värvi järgi määrata, et kas oled piisavalt vedelikke tarbinud või oled juba dehüdreeritud. Kui sa just värvipime ei ole. Kuumas kliimas on see tegelikult väga vajalik (st piisav joomine, mitte uriini vahtimine).
Väljudes saabuvate lendude alalt, selgus, et siiski ei ole tegu uue aga mahajäetud lennujaamaga, vaid uue ja tegusa lennujaamaga. Lihtsalt rahvusvahelisi lende on siin päevas üksikuid ja enamik lende on riigisisesed – sihtkohaks Jakarta, Yogyakarta, Denpasar, Bandung, Padang, Surabaya ja teised Indoneesia linnad, millest me eriti midagi ei tea. Lennujaamal on ka uhke nimi: Sultan Aji Muhammad Sulaiman International Airport, varem ka kui Seppingan Airport ja asub ta rannikulinnas nimega Balikpapan.

Tere tulemast Indoneesiasse!

Poseerimine kümnekonnale ajakirjanikule Balikpapani lennujaamas
Indoneesia tervitas meid 32 kraadise palavusega ja portsu foto- ja videoajakirjanikega, kes olid tulnud jäädvustama tähtsate rahvakunstimeistrite saabumist rahvusvahelisele folkloorifestivalile. Vastu tulnud oli igale rühmale eraldi kollane kena buss, meile ulatati tervituseks toidukarbikesed ja ootasime tunnikese seni, kuni kõik saabunud delegatsioonid olid end koos pagasiga bussidese mahutanud.
Google mapsi järgi on vahemaa Balikpapani lennujaamast Tenggarongi  130 kilomeetrit, aga arvestades, et enamus teest möödus linnatänavatel, läks politseieskordi saatel sõiduks ikkagi ligi 4 tundi. Uhke oli sõita politseieskordi saatel, aga väljas juba pimedaks läinud ja ega päris täpselt aru ei saanud, kuhu agulisse meid viidi. Samas esimene mulje kohale jõudes oli hea: viisakas hotell, buffee-lauaga restoran sooja õhtusöögiga ning suhteliselt suured hotellitoad. Kuna tubadesse pandi meid kolmekaupa, siis esialgu tekkis meie toas perspektiiv, et peab kolmekesi kaheses voodis ühte tekki ja ühte lina jagama... Aga noh, kui vaja, siis vaja.
Hotelli siseõu hommikul
Mingil hetkel olid ka naised oma toas avastanud, et lisavoodis puudusid linad-tekid ja kutsusid kohale toapoisi, kes noogutas „Jess-jess“ ja läks kuhugi ära. Kui poole tunni pärast midagi ei olnud toimunud, siis püüti poiss uuesti kinni ja ta tegi „Jess-jess“. Püüdsin omakorda poisi kinni ja tegin talle oma arust selgeks: „3 inimest –1 lina – 2 rätikut!“ Poiss naeratas, tegi sellist nägu nagu oleks millestki aru saanud ja kadus. Veerand tunni pärast helises toas telefon ja keegi naisterahvas küsis inglise keeles, et kas teil oli toas mingi probleem?  Rääkisin siis jutu uuesti ära ja juba varsti oli meie toapoiss toas ja tõi meile kaks lina ja mitte ühtegi tekki ega käterätti, aga asi seegi.
Tekki ei olnudki vaja, arvestades, et õues oli pidev +32 ja see imbus ka tubadesse. Suure teki pani mu tänaöine voodinaaber igaks juhuks kahe vahele rullina piirdeks, et ma öösel kogemata talle liiga ligidale ei läheneks. Voodi oli suur, ei lähenenud J.

Miks pühendan nii palju blogiruumi kohalesõitmisele? Aga seepärast, et kodust lahkumisest kuni sihtkoha hotelli jõudmiseni oli koos pausiga Singapuris kulunud juba 48 tundi...

1 kommentaar:

  1. Väga tore reis on olnud. Kena kirjapilt ja täpsustavad fotod. Tubli Kirmas ja igaüks omaette! Olge edaspidigi vaffad!
    Anneli

    VastaKustuta