Esmaspäev, 22. august 2016

Esmaspäev

Hommikusöögilaud. Ehk siis üks pool lauast.

6. päev, E 22. august 2016

Kolmas päev festivalil algas loomulikult hommikusöögiga, selle korraldus sujus juba paremini kui esimestel päevadel. Esimesel kahel päeval tulid kõik korraga hommikusöögile ühel ajal ja toidud said otsa. Nüüd tullakse eri aegadel ja toitu jätkub. Hommikusöögil on saada muna või omletti, saab nii hommikukrõbinaid, putru ja ka sooja sööki. Kohv on lahjem kui oleme Eestis harjunud. Naised virisevad.
Hommikul oli rühmal vaba aeg, aga 5 esindajat (seekord Raivo, Helle, Heli-Katri, Kaie, Maidu) olid oodatud Kultuuri- ja Turismivalitsuse, EIFAF-i ehk festivali korraldajate ning kohaliku CIOFF-i vastuvõtuga.
Kindlasti paluti kaasa võtta riigilipp, samas kohapeal selgus, et lipp oli kaasas meie hotelli neljal riigil, teised grupid ei olnud sellest kuulnudki. 
Kirmaslased CIOFFi vastuvõtul
Külalised pandi riikide kaupa laudadesse istuma, peakorraldaja pidas pika kõne, tänas kõik osalejaid ja rääkis pikalt festivali ajaloost.
ERAU tava pärineb juba 13. sajandist ja see tähendab rahvarikast, lärmakat pidu. Ehk siis põhimõtteliselt sama, mida „kirmas“ tähendab.
ERAU oli pikka aega kohalike pidu, aga hiljem islamiusu saabumisel piirkonda võeti see üle ka islami kogukonda. Eraust kujunes sultani poolt korraldatav pidustus, kus sultanipalee koos tavarahvaga koos pidutses.
Vaata ka lehekülge "ERAU ajalugu"
Laval on kinke vahetamas Leedu esindajad
Kui 71 aastat tagasi aastal 1945 saabus vabariigi aeg, jäi erau traditsioon tahaplaanile. Alles 1970-ndatel sooviti traditsiooni jätkata, aga siin tekkis suur oluline puudus – puudus sultan. Ilma sultanita aga ei oleks tegu enam erau-ga. Olemas oli endiste sultanite järeltulijad – hakati läbirääkimistesse printsi esindajatega, et mis tingimustel saaks printsi sultaniks kuulutada. Lõpuks said valitsuse esindajad ja sultani järeltulijad kokkuleppele ja prints kuulutatigi sultaniks. See lubas uuesti erau traditsioodi jätkata täies mahus.
Eraule liideti juurde rahvusvaheline mõõde ja juba neljas kord toimub paralleelselt Erau pidustustega ka rahvusvaheline festival EIFAF.
Kingitus
Pärast festivali direktori ja Kultuuri- ja Turismivalitsuse esindaja Dra. Sri Wahyuni. MPP, kõnet sai iga delegatsioon kingitusi ja tegi ka ise festivali korraldajatele omapoolsed kingitused. Meie kinkideks olid kadakane võitoos, Kirmase naiste omatehtud vilditud rinnaprossid, ja Eesti raamatud. Vastu saime Kalimantani rahvariietes "barbi" - nuku,
CIOFF-i klaasist logo-aluse, Java saare traditsioonilise näomaski ja Ida-Kalimantani turismiraamatu.
Eesti delegatsioon vastuvõtul
Kõnedes rõhutati taas, et turistid on meile tähtsad ja et miljon turisti on miljon võimalust ning et palun andke lahkelt teada, kui midagi saaks festivalil veel paremini teha.
Räägiti tegelikult ka sama muret mis tuttav ka meile – noored lahkuvad linna koolidesse ja ei tegele enam rahvakultuuriga, raske on folkloorirühmi järjepidevalt koos hoida. Kõneleja palus: Öelge, kuidas hoida folkloorirühmi koos 70 – 80 aastat järjest, nagu festivalikülalistel on õnnestunud teha?
Ehk siis tegelikult samad mured mis mujal maailmas...
CIOFF-i egiidi all toimuvat Eraud toetab valitsus, eesmärgiks pärimuse hoidmine ja turismi arendamine. Sultani traditsioonilise Erau toimumist rahastatakse otserahastusega (grant) sultani paleele, rahvusvahelise festivali toetamist rahastatakse eraldi rahastusega läbi Kutai Kartanegara Kultuuri- ja Turismiameti.
Jaava saare mask
Enne lõunasööki öeldi islamiusu palve, mida kohalikud kuulasid, peod avatult süles. Meie lihtsalt kuulasime ja olime korraks vait. Vastuvõtt lõppes uhke lõunasöögiga buffee-lauas, toidud samad mis hotellilõunatel, aga maitse poolest tundusid veidi paremad. Riis, kollane riis, pasta, mingid rahvuslikud toidud, veiseliha oli päris hea. Söögi alguses hakkas peo perenaine koos ansambliga karaoket laulma - mingeid kohalikke ja maailmahitte.
Kui lauluviis väga rappa läks, aitas „päris“ laulja kõrval taas asja õigele teele. Kuna söögijärjekord oli päris pikk ja lookles karaokelaulja ees, siis hakkasime söögijärjekorras Kaiega tantsima. :) Raivo-Helle ka tulid meile appi, et me liiga üksinda tolaks ei oleks. Lauljale, muusikutele ja rahvale see meeldis, näitasid pöialt ja naersid.
Hiljem, kui söögid enamikul söödud, siis hakkasid ameeriklased salsarütmide saatel tantsima, seejärel ka mitmed teised. Lõunasöök läks sujuvalt üle lõunaseks tantsutunniks. Noored vene poisid läksid tantsima, aga paistsid sellega silma ei osanud mängitava rütmiga midagi teha, lihtsalt tammusid. Kusjuures, oma tantse nad tantsisid ju väga hästi. Mina kartsin (nagu tõeline Eesti mees) esineda, salsaga ei riskinud ja läinud tantsima enne, kui tuli lõpuks suur ühistants ehk poco-poco.
See ühistants oli kui festivali teematants, mida tantsiti siin vastuvõtul, hiljem nägime seda kohalike poolt mitmel pool tantsituna, samuti Green Tenggarongi üritusel ja ka Indoneesia Country-night-il.
Turule!
Tagasi hotellis saime teate, et pärastlõunal avaneb meil lõpuks külastada suveniiride müügipunkti. Sinna sõitsime bussiga, aga asus see turg ajaloolise sultanipalee hoovis.
Museum Mulawarman ja Lembuswana.
Nimelt praegune Museum Mulawarman on 1930. aastatel endise ajaloolise puidust sultanipalee kohale ehitatud hoone, mis peale mahapõlemist omakorda taastati 1971. aastal. Muuseum ei ole suur, kuid seal on palju Hiina keraamikat, ajaloolisi esemeid piirkonnast ning ka mitmeid sultaniriigiga seotud esemeid. Mingil hetkel on loetud kokku täpselt 5373 eset, tegu peaks olema piirkonna suurima muuseumiga. Muuseumi tähtsaimad esemed on ajaloolised sultani toolid / troonid. Muuseumi kogudes on ka kõige vanem Lembuswana kuju, mis on valmistatud Birmas aastal 1850 ja kingitud Kutai sultanaadile juba aastal 1900. Mulawarmani-nimeline oli üks tähtis kohalik kuningas 4. sajandil ehk kõvasti enne sultanite aega.
Muuseumi ees on kujudega park, kusjuures ka üks Lembuswana kuldne koopia. Siia kuhugi olevat maetud ka mitmeid sultanite esiisasid. Muuseumi hoovis teisel pool müüri asub uus sultanipalee, mis ehitati alles aastaks 2002. Sinna läksime järgmisel päeval. Aga jah, kuigi oleksime kindlasti valmis minema ka sellesse muuseumi, sinna meid ei kutsutud ja suveniiripoodi viidi ka meid sellisel ajal, kui muuseum suletud. Kahju, et me muuseumisse ei saanud.
Muuseumi hoovis majakestes on eraldi suveniiride turg
Kauaoodatud suveniiripoekesed asusid niisiis Mulawarmani muuseumi ja sultanipalee vahelises hoovis ja turg oli seest palju suurem kui algul väljast paistis. Kuigi peale meie rühma seal teisi ostjaid näha ei olnud, oli kaup selline, nagu ühes õiges turistikohas olema peab. Turistidele mõeldud kivikesed, pärlikesed, kujukesed, T-särgid ja tikanditega särgid, siidisallid ja kolekleidid, kaelakeed ja käevõrud, tulemasinad ja mütsid. Mitme eseme kohta kinnitati, et Kutaris tehtud (Kutar = Kutai Kartanegara). Ostsin endale puhtast kassikullast Lembuswana klaaskastis kujukese. Klaaskast läks kohvris hiljem katki, aga Lembu on nüüd minu riiulil.
Küsisin müüjalt igaks juhuks üle, kas Lembu on hea või paha olevus, sain kinnituse, et tegu hea kaitsjaga, kes on KuKari ja Tenggarongi sümboliks. Oli isegi muude asjadega võrreldes kallis – 150 000 ruupiat. On ju suur summa? (Ehk siis 11 EUR). Ostetud Kutai Kartanegara dayaki mustriga vuhvel T-särk maksis 100 000 IDR-i (7 EUR). Huvitav oli ka see, et enamus müüjatest ei olnud veel turistide poolt „ära rikutud“ ehk siis jälgisid mida sa vaatad ja alles siis kui märku andsid, pakkusid midagi lähemalt. Ei olnud pealetükkivad ega midagi. Hindadega väga kaubelda ei andnud. Nagu eestlased.
Lisaks kolekleitidele müügil ka toiduained, nagu riis ja õli
Kuna kõik naised endale koledaid kleite ei saanud, sõitsime uuesti ka suurele turule, mida laupäeva õhtul olime pimedas külastanud. Päevasel ajal toimis turg samamoodi, ainult et nüüd oli näha, kuhu lähed. Meid vaadati juba vähem, olime juba siin käinud ja linnas oli valgeid folkloriste ka teisi.
Suurimaks vaatamisväärsuseks olid hoopis USA tantsurühm, kes meiega samal ajal külastasid turgu, läbides selle kolonnis kahekesi kõrvuti ja käest kinni nagu korralik lasteaiarühm. Giid ja turvamees oli ees ja turvamees oli taga. Turg läbiti kõnnisammul, keegi ei astunud vasakule ega paremale ja ei märganud ka, et keegi oleks saanud mingit kaupa uurida või katsuda. Tundus, et olles turust sõna otseses mõttes läbi käinud, mindi kohe bussi ja turvalisse hotelli tagasi. Kindlasti on ettevaatlikkuse kohta ka positiivseid vanasõnu, kuid praegu tuleb eelkõige meelde vaid et  „Hirmul on suured silmad“.
Menukaimateks turuostudeks osutusid kohalikud puuviljad ja aiasaadused – ananassid, papaiad, mangod, arbuusid. Menukaima ostukoha tiitli sai siiski taas turu kõrval olev minisupermarket.
Tagasi hotelli, basseini ja kell 5 ootas juhendaja meid hotelli palliplatsil, et õhtune kava läbi harjutada. Palliplats ei sobinud mitte kuidagi tantsimiseks, kuna tegu sisuliselt betoonplatsiga, mis oli võimeline neli millimeetrit tunnis pastlatalda kulutama. Õhtuks oli meil plaanitud „valsikava“, kus suhteliselt palju vaja tallal pöörelda ja keerutada. Betoonil see kohe üldse ei õnnestunud. Mitu korda läks tants segi, targemad tantsijad hakkasid nõrgemaid valjul häälel õpetama ja mõned hakkasid virisema, et siin ikka ei saa tantsida.
Ühesõnaga, kord läks täiega käest ära ning kui kõik ebaprofessionaalselt läbisegi rääkisid ja trenni
Trenn tsemendikattega väljakul oli natuke probleemne
läbiviijat enam ei kuulanud, siis viimane lõpuks käratas üle platsi: „Jääge vait! Kas lõpeb ükskord ära see mulisemine?“ See tuleks siinkohal tegelikult suurte tähtedega kirjutada... Nimelt meie juhendaja röögatab või vannub trennis keskmiselt üks kord aastas, kui mitte kord kahe aasta jooksul. Selle aasta kord siis on ära kasutatud, mis on iseenesest ju positiivne, st teist korda aastas ilmselt ei tule J.
Aga, tuju oli sellega ümmargune null, trenn p-punkti lähedal ning trenni lõpuni kõigil väga kehv tuju.
Kaks tundi anti aega maha jahtuda...

Õhtune etendus oli Erau EXPO-laval kell 8 õhtul. Peale üheksat hakkasime hotellist sõitma, poolel teel tuli meile ette politseiauto, sõidame üle jõe sellisesse linnaossa, kus pole varem käinud. Ees säras tuledes suur Aji Imbut jalgpallistaadion. Kas tõesti peame esinema suurel staadionil täismaja ees? Osad kirmaslased mäletavad sellist esinemist kunagi ammu Hispaania Europeade-l. aga seekord ei olnud staadion meie jaoks, meie buss sõitis kõrvaloleva EXPO-näituseväljaku ette, kuhu oli lava püsti pandud. Väljas on pime, platsil inimesi ei ole, kas kontsert jääb ära?. Kas oodatakse, kuni jalgpall lõpeb, et jalgpallihuligaanid rahvakunsti vaatama tuua? Ümberringi tunduvad olevat suured tööstushoonete moodi hooned – no kes küll siia tuleb?
Siiski, muusika pannakse laval mängima, USA teeb lavaproovi, platsil pannakse tuled põlema ja inimesi hakkab kuskilt platsile tulema. Tuleb ja tuleb ja jälle on plats rahvast täis. Silma järgi üle kolmesaja, aga pimedas on arvu ka raske hinnata. Kuskohast nad tulid?
Igal kontserdil olid professionaalsed teadustajad
Kohalikud show-juhid on pisut vähem entusiastlikud kui eilsed jõelava telestaar-õhtujuhid, kes olevat kohale lennutatud lausa pealinnast Jakartast.  Siiski tänaste õhtujuhtide jutust jääb meelde: „Brrr-Brrrrr-Brrrr! Kutai Kartanegara! Brrrr....Brrrrr.... Brr... Festival!, Brrrrr...“.
Esinemisega alustavad kohalikud, siis USA oma kantri-kavaga, nende muusika sarnaneb „Oklahoma“ muusikali muusikale, mida kunagi Eestis lavakooli Noormetsade – Nüganeni kursuse tudengid esitasid. Esinevad kantristiilis riietega – äge, see ju ongi nende rahvariie, mehed nahast ratsapükste ja kauboikaabudega, naised ruuduliste seelikutega. Nende etenduse sisu on, et poiss ja tüdruk armuvad, kurameerivad, tantsivad, siis poisid lähevad omavahel ärplema millegi üle ja siis tuleb suur kaklus ja külakuhi. Ameeriklased tulevad lavalt, üks poiss hüüab teistele „I’m bleeding!“. Teised vaatavad kaastundlikult, aga ei tee midagi. Meie Age annab poisile taskurätte, poiss võtab vastu. Tema kõrval olev tüdruk vaatab, kes see selline tema poisile külge lööb, aga ütleb aitäh... Tõelised profid, kaklus oli ehtne.
USA lavastus oli vahva, teostus hea, kantri ongi ju Ameerikas folklooriks, kahju, et meie ei saa kauboisid Eesti folkloorikavas kasutada. Meil lehmakarjuste tantse ei ole, meie sea- ja lehmakarjused tegid sooheinamaal pulgatantsu ja nüüd peame meie seda tantsima! J
Jaava saared ahvi-tantsupoisid
Kolmandaks esinejaks olid Indoneesia esindajad  - Java saare poisid. Indoneeslased reeglina tantsisid alati koos elava muusikaga, ehk lavale tuli alati ka kümmekond muusikut oma trummide ja plekist häält tekitavate instrumentidega.
Gamelan on peamiselt Java ja Bali saarel levinud muusikastiil. Gamelanorkester koosneb metallplaatidega instrumentidest ja häälestatud gongidest, lisaks ka trummid, puhk- ja keelpillid, puust löökpillid (ksülofonid). Orkestrisse kuulub tavaliselt 4 – 10 muusikut, kes sageli on elukutselised muusikud, kes on õppinud pillimängu ja meloodiaid kogenud meistritelt ja reeglina oskab mängija mängida kõiki orkestri pille. Gamelanorkestrit on ajalooliselt kasutatud ka religioonsetel riitustel, tänapäeval saadab gamelan teatri- ja tantsuetendusi, eriti Java ja Bali saarel, samuti ka näiteks Indoneesiale omast varjuteatrit. Muusika kõla on metalne ja kumisev, kindlasti on see meie kõrvale ebahariliku heliga.
Tüüpiline gamelanorkester
Nii et Java saare ahvipoisid tulid lavale oma traditsioonilise folkloorietendusega, mida saatis väike gamelanorkester. Keegi jorutas orkestris laulu moodi asja ka kaasa.
Esmalt tuli lavale paarkümmend ahvisabadega tantsupoissi. Tundsin ära sarnasused varem Bali saarel nähtud tantsuetendustega: Ilus neiu, armumine "valesse" mehesse, ahvipärdikutest valvurid ja sõjamehed, suur kuri must ahv ja suur valge hea ahv. Neiu röövitakse ja  viiakse metsa / mägedesse suure musta ahvi või mõne koleda vana kolli juurde. Tants väljendab nii rõõmu kui ka kurbust, teekonda mägedesse ja tagasi, lõpuks toimub suur võitlus hea ja kurja vahel ning headus võidab, neiu pääseb. Seekordne etendus oli selles mõttes varemnähtutest erinev, et etenduse lõpuks ilmus lavale mitte päästetud neiu, aga koguni kaks neiut! Ei saanudki aru, miks neid oli kaks ja kuskohast nad täpselt siis tekkisid.
Ahvide võitlus hea ja/või kurja nimel
Trummid põrisevad kurjakuulutavalt, pahad ahvipärdikud enamuses tapetakse, päästetud neiud tantsivad õnnelikult. Seekord on finaal ootamatu ka tantsijate jaoks – pea kõige huvitavama koha peal kaob kogu lava elekter – nii tuled, video, heli – kõik on tumm. Ainult pimedas mängivad gamelaninstrumendid edasi ja keegi jorutab endiselt lauluviit. Viimased viis minutit tantsivad Jaava poisid pimeduses. Kuna oleme lava kõrval, näeme neid nagu varjuteatri etenduses. Igatahes oli selle etenduse trupp väga tugev, et mitte taas kasutada sõna professionaalne, eriti arvestades, et elekter lavalt kadus.
Ka meie tahtsime koos indoneeslastega pilti teha
Indoneesia lõpetas, lava oli pime, rahvas, keda oli ilmselt vähemalt pooltuhat, ootas rahulikult. Kuskil ühendati mingeid juhtmeid, midagi toimetati ning taas sai lavale valguse. See valgus tehti ajutiste prožektoritega, aga oli piisav, et saime tantsima minna ning heli saadi ka tööle.
Hiljem, ära sõites, nägime, et lava taga oli suur ratastel diiselgeneraator, kuhu parajasti midagi sisse valati. Ilmselt ei juhtunudki midagi muud kui et generaatoril sai kütus otsa ehk siis keegi lihtsalt unustas sellise pisiasja. Kõigil võib ju juhtuda J.
Oligi meie kord esineda. Esinesime 15-minutilise valsikavaga – ajaloo huvides nimetan siin ka tantsud: Ukuaru valss, Tantsime Aissa, Hingerahu valss, Vanaviisi valss ja Tänuvalss. Head tunnet esinemisel ei olnud, prožektorid suunatud näkku, heli veider, meeles ka vussiläinud päevane proov. Esimesed kaks tantsu tegime hästi ära, Hingerahu ei tahtnud lavale hästi ära mahtuda, tekkisid vead, Vanaviisi oli kuidagi konarlik ning Tänuvalsi poole peal kadus ühel hetkel ära heli. Tegime veel mõned taktid ilma muusikata, saime aru, et heli ei ole ega tule ning jäime lõpuks lavale totra näoga seisma selliselt, et pealtvaatajad arvasid, et tants lõppeski.
Esinemised toimusid õhtul peale päikeseloojangut.
Igatahes oli lõpp ootamatu, ka õhtujuhid küsisid,et kas te nüüd lõpetasite?
Kuna puudu jäi ainult pool tantsu, siis ei olnud mõtet ka tantsu uuesti alustada. Lõpetasime. Kogu esinemine oli kuidagi närviline ja rabistav, samas midagi väga hullu ka ei olnud, mida häbeneda. Aga midagi head ka mitte. Väga veider esinemine.
Pärast meid tulid lavale poolakad, nägime, et nende teise tantsu ajaks saadi korda nii valgus kui ka heli ja videoprojektsioon.

Country-night
Tänase õhtuga algasid ka rahvaste õhtud ehk country-night-id. Iga riik pidi sisustama folkloorse tegevusega pooltunni, tutvustades oma riiki, kultuuri, tüüpilisi toite, rahvatantsu või mänge. Esimene õhtu oli Venemaa ja Taiwani A-rühma päralt.
Vene rühm tantsimas lõpuüritusel. Hästi tantsisid.
Venemaa näitas alustuseks videot, kui suur ja uhke on nende riik ja mida kõike nad leiutanud ja saavutanud on. Video on tegelikult tehtud humoorika taustaga, päris selline Borati „Kasahstan is a great country“-stiilis see ei olnud. Saime teada, et Venemaa on suur, läbi sõitmine võtab rongiga 3 päeva (kus Venemaal sellised kiirrongid on?) või lennukiga 10 tundi, et on kole külm ja et juuakse väga palju õlut (et siis rohkem kui viina?). Venemaal on põhimõtteliselt leiutatud kõik peale ratta, sealhulgas muidugi raadio ja ka Daimleri esimesed mootorid, samuti on vene käsi sees google’i programmi kirjutamisel. Tegelikult oli Venemaa kantri-õhtu suhteliselt OK, nad tantsivad ise ja proovivad teistele oma tantse õpetada. Venemaad esindas noorte rahvatantsurühm "Crystal" Kaasanist, Tatarstanist. Kaasani elanikest on pool tatarlased, pool venelased. Seda oli näha ka tantsurühmast - pooled noortest olid kenad tumedapäised ja -silmsed. 
Taiwan samuti õpetab tantsu. Idamaistele tantsudele kohaselt on naistantsurühma tantsus põhiline käte töö, mitte liikumine jalgadega. Õpetavad ka oma tantsu, aga suureks õnnestumiseks see ei kujune.
Pärast tunnist country-nighti on õhtu läbi.

Igal õhtul kell 5 esinesid hotelli fuajees muusikud. Olenemata, kas kuulajaid oli või ei olnud. Mõnikord mõni oli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar