Linnaekskursioon ja Eesti õhtu

11. päev, L 27. august 2016

Kauaotsitud postkontor oli täitsa kesklinnas olemas

Laupäeval oli meie kauaoodatud linnaekskursioonide päev. Esimene ekskursioon oli sellisesse toredasse kohta nagu postkontor. Nimelt olime juba mitu päeva varem uurinud, kuskohast saaks osta postkaarte ja postmarke ja kuidas neid saaks Eestisse saata? Küsisime oma reisisaatjalt, tema ei teadnud. Küsisime turumüüjalt - tema teadis, et jah postkontor on linnas olemas, aga kuskohas täpselt, tema ei tea ja tema teada sealt välismaale kirju ega postkaarte saata ei saa. Isegi samal Borneo saarel asuvasse Malaisiasse mitte. Samuti ei teadnud midagi postkontori asukohast hotelli vastuvõtt, mis on eriti imelik. Muidugi, teoreetiliselt võivad nad mõelda, et kes ikka nii ajast ja arust teenust nagu kirja saatmine tigupostiga tänapäeval vajab – saatke e-mail ometi!

Siiski – siiski, laupäeva hommikuks oli festivali komitee abiga bussijuhile selgeks tehtud, kuskohas asub Tenggarongi postkontor ehk „Kantorpos“ ja meid viidi pidulikult ekskursioonile postkontorisse. Kena Omniva-oranžides värvides maja oli.  Ja asukoht oli keset linna, sisuliselt sultanipalee juurest järgmine põiktänav!

27. augustil saadetud postkaart jõudis kohale 31. oktoobril.

Sisenedes postkontorisse jäime aga rumala näoga vaatama, sest ei olnud näha ei postkaarte ega marke. Ainult erinevate dokumentide ja rahakaartide saatmise paberite näidised. Pärast Lingtoni selgitust, mida me otsime, leidsid postitöötajad tagaruumidest üles ka postkaardid ning lubasid ka marke kleepida.
Kusjuures kaardid olid täitsa turistikõlbulikud, kaarte oli nii Lembuswanaga kui ka Erau festivali piltidega ning ka postmargid olid ilusad värvilised. Kaart 5 pluss margid 10, kokku 15 tuhat IDR ehk 1,1 eurot. Saime kaardid saadetud ja võisime neid ootama jääda. Ja oodata neid tuli kaua, sest koju kätte jõudsid need täpselt kaks kuud hiljem. Aga teadaolevalt kõik jõudsid ka kohale.

Puumuuseum

Teine turismiobjekt, mida külastasime, oli puumuuseum (või ka puidumuuseum, Museum Kayu). Seda puumuuseumi reklaamitakse kõigis Kutai Kartanegara turismiinfoallikates ja tegelikult oli tagasihoidlike vahenditega saavutatud päris hea väljapanek. 

Kasvavate puude näidised
Osa puid alles kasvasid muuseumi õuel

Puumuuseumile nime andnud osas oli väljapanek Borneo saarel kasvavatest puudest, sealhulgas näiteks mahagon, lõhnav ahvipuu, akaatsia, bengali viigipuu ja teised toredad lehtpuud, sh ka mõned viljapuud. Näha oli puutüvede näidised ja läbilõiked, ja ka see, mida puudest vanad dajakid teinud on – vitspunutised, tööriistad, mööbel, majad. Väljas olid mitme dajakkide traditsioonilise pikkmaja mudelid. Samuti oli väike väljapanek maitsetaimedest koos nende kirjeldustega.

Traditsioonilised dajakkide majad

Muuseumi sissepääsu juures oli algse Lembuswana kuju koopia, mille originaal peaks asuma Mulawarmani muuseumis. 

Mõneti kõige põnevamaks väljapaneku osaks olid kahe inimsööja krokodilli topised, üks 5,25 ja teine 6,8 meetrine. Krokodille on Indoneesias kolme liiki. Rannikualadel elab soolase vee krokodill ehk harikrokodill. Tegu on maailma suurima krokodilliga, kes elab kogu Okeaania piirkonna soolastes vetes ja nende isased kasvavad 5 – 7 meetri pikkuseks ning võivad kaaluda ligi tonni. Emased on veidi väiksemad.

Teine krokodill, kes elab ilmselt ka kohalikus Mahakami jões ja sellega piirnevatel soodes, on siiami krokodill. Siiami krokodill on samuti päris suur - tema isasloom võib kasvada samuti 3 – 4 meetri pikkuseks, emasloom on väiksem.

Soolase vee krokodill ehk harikrokodill. Foto Vikipeedia /
 Obtained from Molly Ebersold of the St. Augustine Alligator Farm,
Public domain, www.fhwa.dot.gov

Kolmas krokodilliliik, kes tegelikult ei olegi päris krokodill, on hoopis valegaviaal ehk gaviaalkrokodill. Tegu on pisut eelajaloolise välimusega loomaga, kellel krokodilliga võrreldes palju kitsam ja pikem ninaosa.

Tenggarongi läbivas Mahakami jões võib ilmselt kohata kas siiami krokodilli või haruldasemat gaavialkrokodilli või külalisena temast suuremat soolase vee ehk harikrokodilli. Arvestades, et jõgi ise on ligi 1000 km pikkune, on neil palju ruumi ja nad ei pea just Tenggarongi linna keskel elutsema.

Tenggarongi Puumuuseumis on välja pandud kahe harikrokodilli topised, kes on Ida-Kalimantanil „arreteeritud“ (nagu sildil kirjas) ja süüdi mõistetud inimeste tapmistes. Need mõlemad krokodillid tapsid inimesi 1996. aastal, aga mitte siin kohalikus jões, vaid kaugemal, merega ühenduses olevas soos. Seinal oli ka pilte ja ajaleheväljalõikeid krokodillide „arreteerimisest“, oli näha ka arreteerimisel konfiskeeritud inimkätt ja jalga, välja olid toodud kõik hirmuäratavad üksikasjad. 

Ehk siis need nunnud krokud mõisteti süüdi inimsöömises koos kogu vara ja elu konfiskeerimisega ja neist tehti topised. Lingtoni sõnul on krokodille jões vähem kui vanasti, kuid siiski võib neid kaugemal aeg-ajalt silmata. Kevadel olevat Lingtoni sõber pildistanud krokodilli Tenggarongi lähedal jões.

See harikrokodill tappis 1996. aastal inimese ja peab seetõttu nüüd topisena muuseumis olema.

Kas pilti võib teha?

Enne kolmandat turisimiobjekti tekkis tunnike vaba aega, mille ajal sai kesklinnas jalutada. Osa meist läksid viimast korda suveniiriturule, osa jõe äärde patseerima. Mina ja veel mõned tšillisime Mulawarmani muuseumi ees, kuna selle kõrval oli meie kolmas vaatamisväärsus. 

Olime juba harjunud, et meiega taheti pilti teha, kuid seekord oli näha, et pilti ei tahtnud teha mitte kohalikud, vaid nn. siseturistid. Küsisime, kust nad pärit on - vastuseks, et Samarindast ja Balikpapanist. Ehk siis teistest linnadest tulid laupäeval turistid siia Tenggarongi, et muuseas ka festivalikülalistest pilte teha. Oleme ikka jube kuulsad :p :)... Ikka oli veel natuke naljakas :).
Võib arvate, et siseturismi sihtkohana on Tenggarong täiesti arvestatav sihtkoht, sest mida siin paaripäevasel ringkäigul vaadata, seda on. Alates sultanipaleest, Kumala saarest ja muuseumitest kuni planetaariumini.

Kolmandaks ettenähtud turismiobjektiks peale postkontori ja puumuuseumi oligi Tenggarongi Universumi Planetaarium. Planetaarium on üks kolmest Indoneesia planetaariumist ja avati aastal 2002. Ringikujulises saalis näidatakse projektoritega maailmaruumi teket ja tähti taevas. Just nii nagu Pärnugi planetaariumis. Ainult selle vahega, et Pärnu planetaarium töötab, siinne ütles üles peale suurt plahvatust päikesesüsteemis. Õnneks plahvatus oli ainult taevaekraanil, mitte päriselt. Pärast seda oli vaja arvutile restart teha, kuulsime windows-tune heli mängimas ja ootasime kannatlikult ligi pool tundi. Ei saanudki tööle, loobusime ootamast, läksime välja, et minna hotelli lõunasöögile. Leedu rühmal, kes käis planetaariumis päev varem, vedas rohkem – kuigi ka neil päikesesüsteemi näitamisel arvuti hangus, näidati neile vähemalt mingit multifilmi selle asemel. Tenggarongi facebooki lehel teatati enne jõule, et pärast remonti on planetaarium taas avatud. Eks siis peab uuesti minema...

Kunstiline lähenemine maakaartidele

Planetaariumi eesruumides oli ka vahva gloobus, kus maade ja riikide kontuuridega olid kunstnikud väga vabameelselt vallatlenud – Eesti oli Taani ja Poolaga lähedastesse suhetesse pandud ja Venemaast eraldas meid Läti ja Leedu. Õnneks ei olnud meil kaasas ühtegi maateaduse õpetajat, kes oleks ilmselt infarkti saanud sellist maakaarti nähes. Pärast sellise gloobuse nägemist ei oleks ka planetaariumilt endalt saksalikku täpsust eeldanud?

Igatahes samal ajal planetaariumi külastanud õpilastele oli planetaariumi külastus seekord tavalisest huvitavam – nad nägid päris lähedalt valgeid inimesi. Ja see on ju alati äge!?

Paadisõit Kumala Fantasy Islandile

Pärast lõunapausi algas päeva tähtsaim üritus – tänavaesinemine Kumala saarel. Seekord viidi meid saarele laevakestega. Koos meiega esinesid Indoneesia täiskasvanute rühm, poolakad ja ka Taiwani üks rühmadest. Kava pidi seekord olema pikem ehk pooletunnine, mis tähendas kümmet tantsu.  

Päike paistis esinemise algul täiega, meie esinemise lõppedes aga hakkas vihma tibutama. Poolakad said esineda juba vihmahoogudega võidu. Kuna tänu soojale ilmale on ka vihm soe, siis ei olnud sellest suurt lugu.

Tantsisime tänaval, st kivisillutisel, rahvas oli ümberringi. Teadaolevalt olid vaatajate seas ka tähtsad ninad festivali komiteest ehk peakorraldaja ja CIOFF-i esindajad. Seega oli tähtis perfektselt esineda. Usun, et tulime oma ülesandega ka hästi toime. Kuna Eesti tantsud on Indoneesia tantsudest väga palju erinevad, siis ka pealtvaatajate reaktsioon meie tantsudele oli väga naljakas – plaksutama hakati näiteks ainult selle peale, kui me valssi tantsima hakkasime. 

Ingliskade rivi oli päris sirge

Üldse elati tantsudele väga hästi kaasa, plaksutati palju, nii „Mulgi polka“ naljade peale kui „Mul pole mõisa“ tõstetele.

Paneme siinkohal ajaloo huvides kirja ka tantsud, mida tantsisime: Ingliskad, Tantsime Aissa, Kolgaranna tants, Vanaviisi valss, Ukuaru valss, Vanaisa polka, Mulgi polka, Sangaste Jussi armulugu, Mul pole mõisa ja Kuhaanuška. Tantsud võeti kõik publiku poolt vastu hästi, midagi väga sassi ka ei läinud. Kena esinemine oli. Väänasime särgist vee välja, nägime, kuidas üks Poola rühma tantsija palavusest kokku kukkus, vaatasime veidi teiste tantsimist ja siis läksime tagasi paadiga koduhotelli poole.

Bepelas tseremoonia sultanipalees

Õhtul oli vaja meie esindusel (Raivo, Urmi, Urmas, Viive, Üllar, Raigo) minna veel sultanipaleesse Bepelas tseremooniale. Sellel tseremoonial mängitakse läbi esimese sultani maaletuleku lugu. Sultanit riietatakse kollasesse kangasse, joonistatakse riisile mustreid, lauldakse, sultan astub maal oma esimesed sammud. Tseremoonia oli uhke ja pidulik ja seda viidi läbi terve Erau festivalinädala igal õhtul. Kas tseremooniad õhtuti erinesid või olid samad, ei ole teada.

Samal ajal tegime viimaseid ettevalmistusi Eesti country-night õhtuks. Üritus pidi algama kell 11, aga meie Bepelas-esindust olnud veel tagasi. Ilma oma arvutipoisita ei saanud me ka sisuga alustada. Ka poolakad ei olnud kohale jõudnud. Kui aeg oli  ligi 10 minutit üle läinud, jõudsid oodatud kohale ning saime üritusega pihta hakata.

Meeste tants meeldis vaatajatele

Eesti kantri-nait oli kindlasti kõige parem Eesti kantri-nait :). Üritus viidi läbi Sireti juhtimisel – esmalt rääkisime veidi Eestist, et me oleme väga väikesed ja et meil on blondid naised. Rääkisime, et meil on iga viie aasta järel suur tantsupidu, kus 11 000 tantsijat tantsivad korraga ja näitasime terve tantsupeo ka ära – õnneks küll üheminutilise variandi tantsupeost. Õpetasime rahvale meie keerulisi tähti Õ, Ä, Ö, Ü ja sõnu nendega, nagu näiteks „jäääär“ ja „Ülo jõi jõe ääres õlut“. Arvasime varem, et meie täpitähed on kuradi keerulised, aga tegelikult oskas rahvas neid tähti väga hästi järgi hääldada.

Seejärel pakkusime rahvale Eesti musta leiba dehüdreeritud kujul (st kuivikuid) ning kinkisime kõigi delegatsioonide juhtidele mälestusesemeid Eestist.

Vööde punumine tekitas elevust

Demonsteerisime Eesti rahvariiete võõ mahavõtmist ja pealepanekut ning lasime võistkondadel vöödest patsi punuda. Seejärel tantsisime ühe mehise „Õllejenka“, mis leidis hea vastuvõtu ja nüüd kutsusime ka rahva tantsima. Õpetasime neile kaks tantsu: kolonntantsu ja meie repertuaaris oleva poolrahvaliku tantsu „Sofi ja Fifi“.

Ja oligi meie pool tundi läbi. Tundus, et pealtvaatajatele – osalejatele meeldis ja meile endale ka meeldis.

Viimase country-nighti viimane riik oli Poola. Poola esitas video oma maast, natuke rääkis sinna juurde, siis tantsisid ja siis tantsiti ka koos rahvaga paar tantsu. Ka nende õhtu oli vägagi OK.
Sellega olidki festivali kantriõhtud läbi.

Linna asutajate (?) kujud Mulawarmani muuseumi ees. Paat oli küll kuivale jäänud.