Neljapäev, 25. august 2016

Green Tenggarong ja Kumala Island

9. päev, N 25. august 2016

Päev algas varakult – hommikusöök 6:30, bussi 7:30, kella kaheksast üritus nimega „Green Tenggarong“. Kõigil osalejatel olid seljas ürituse sponsori, Bankaltim-panga logodega rohelised särgid ja mütsid.
Vaade Waduk Panji Sukarame-le

Koht, kuhu sõitsime, oli Waduk Panji Sukarame ehk Sukarame Panji Veehoidla (asukoht kesklinnast üle jõe samas linnaosas kus laupäeval sõitsime ka Puumuuseumi). Ehk linnaäärse veehoidla, mis küll rohkem tiikide süsteemi sarnane, kaldale on rajatud puhkeala, kus saab linnarahvas jalutada, loodust nautida ja ka üritusi korraldada. Seda puhkeala hetkel laiendatakse, praeguse olemasola võsastiku asemele istutatakse puid ja kujundatakse ümbrust pargisarnaseks. EIFAF festivalil osalejad istutasid samuti „Green Tenggarong“ üritusel puid, iga riigi esindajad said istutada viis durianipuud. Durianipuu iseenesest kasvab kaua ja suureks.
Wikipeedia andmetel on durian (või ka duurian) villapuuliste sugukonda kuuluv Kagu-Aasia troopikas kasvav puu. Puu kasvab 25 – 50 meetri kõrguseks ning kannab saaki tavaliselt kord 4 – 5 aasta järel. 
Noor duurianivili puu otsas
Wikipeediast: „Duriani tuntakse pea kogu maailmas hea maitse ning ebameeldiva lõhna pärast. Rahvasuus on duriani kohta levinud ka ütlus: "maitseb nagu taevas, haiseb nagu põrgu". Maitseb nagu karamell, maasikad, vahukoor ja juust kokku, ent haiseb nagu mädasibul. Puuviljaarmastajad tunnevad juba kilomeetri kauguselt durianile iseloomulikku lehka.“ Aasia lennujaamades on hoiatavad sildid, et duurianiga ei tohi lennujaama ega lennukisse ega üldse kuhugi ruumidesse siseneda. „Seda on keelatud süüa avalikes kohtades, kuna selle lehk ei meeldi paljudele. Duriane süüakse koos riisiga või jäätisega, samuti tehakse seemnerüüst ka moosi.“

Kahjuks meil ei õnnestunud duurianivilja süüa, aga nii jääb alles hea põhjus Aasiasse tagasi tulla. Et proovida midagi, mida Euroopasse reeglina ei impordita (haisu tõttu). Igatahes, istutasime parki viis duurianipuud, nagu seda tegid ka teised esindused. Kuna lisaks rahvusvahelistele osalejatele olid oma puud juba istutanud ka Indoneesia kohalikud folkloorirühmad, täienes park vähemalt paarisaja uue puu võrra. Arvestades, et duurian vajab kasvamiseks palju niiskust, loodame, et puud kenasti kasvama lähevad ning tulevikus võime omaistutatud puid vaatama minna.
Meie tiim, keskel istutatud duurianipuu.
Mis on „Green Tenggarong“?
See on osa suuremast programmist, mille eesmärk on vähendada süsihappegaasi Indoneesia õhus 26 % võrra aastaks 2020. Iga programmiga liitunud inimene peaks istutama vähemalt viis puud.
„Roheline Ida-Kalimantan“-programm on oluline, et toetada keskkonna säilitamist nii inimeste elukeskkonna kui ka taimestikku ja loomastikku keskkonnana. KuKar-i piirkonnas on algatatud selleks metsa uuendamisprogramm.
Pärast kõnesid oli aeg ühistantsimiseks
Green Tenggarong projekti eesmärgiks on linn, mis on roheline, puhas ja terve, ning sellega on liitunud ka iga-aastane rahvusvaheline ERAU Folkloori- ja kunstifestival (EIFAF) ja Regiooni Kultuuri- ja Turismivalitsus. Üritusel osalesid Kutai Regiooni Kultuuri- ja Turismivalitsuse juht Dra. Sri Wahyuni. MPP, ning ürituse peasponsori, Bankaltim panga esindaja ning kõik CIOFF festivali osalejad.
Peeti ka tähtsaid kõnesid – kõnedes öeldi, et ilu ükskõik kus ja millal meie ümber tuleb otsida ja nautida, see annab meile värskust ja jõudu oma igapäevatöös, igal elusolendil on vaja keskkonda, mis on puhas, roheline ja tervislik. Ja seda me peame hoidma ja säilitama kõik koos.
Kui kõned peetud ja puud istutatud, sai hommikueineks süüa (kuigi veel isu ei olnud) ning kohalikud indoneeslased mängisid pille, laulsid ja tantsisid meile taas poco-poco tantsu. Meie vaatasime pealt, tukkusime päikese käes ja siis lahkusime järgmisele üritusele Kumala saarele.
Kumala saarele saab üle jalakäijate silla.
Mopeed tuleb tasulisse parklasse jätta.

Kumala saar

Kumala saar keset Tenggarongi linna läbivat Mahakami jõge on kujundamisel puhke- ja kultuurikeskuseks. Saarele saab kas paadi või lõbusõidulaevaga, aga ka üle uue silla, sissepääs on väikese tasu eest (ilmselt 5000 IDR). Saarel liikumiseks on lahtised pisibussid, aga ka lasterong ning velotaksod.

Meie läksime saarele üle uue jalakäijate silla. Muuseas, uus on ka autode sild „Kukar Bridge“, mis viib üle Mahakami jõgi ja on pikim rippsild Indoneesias. Silla üldpikkus on 710 meetrit ja suurim toestuseta ala on 270 meetrit. Uus suur rippsild ehitati aastatel 2013 – 2015 ja see asendas 2011. aastal kokkuvarisenud vana silda.
Kuna jalakäijate sild viib ainult saarele, on see ligi poole lühem kui suur sild.

Sillalt oli näha ka kogu nädala toimunud traditsioonilisi sõudmisvõistlusi. Võistlused kestsd tõesti kogu nädala ja sõudjaid ja tundus et ka mootorpaate ning hulgaliselt pealtvaatajaid jõekaldail oli näha pea igal päeval. 

Kumala saarel ehk „Fantasy Island-il“ on puhkealad erinevate lõbustusplatsidega, laste autodroom, minikart, rahu monument, draakonibassein, köisraudtee, 78-meetrine Sky Tower ning saare otsas ülisuur Lembuswana kuju. Kõike seda meile ei näidatud.
Dayak Experience Center traditsioonilises pikk-majas
Meile näidati esmalt dajakkide kultuurikeskust, mis asus dajakkide traditsioonilises külakeskuses ehk pikk-majas. Keskusel on uhke nimi „Dayak Experience Center Menumbuhkembangkan“.
Dajakkide keskuses olid väljas dajakkide eluolu ning ajalugu tutvustav väljapanek, mängisid muusikud, käsitöölised demonstreerisid oma oskusi. Pildistan infoväljapaneku maha, hiljem loen, et dajakke ehk kohalikke põlisrahvaid on seitset eri rahvuskildu: Dayak Tunjung, Benuaq, Bahau, Modang, Punau, Basap ja Kenya. Suurem osa ekspositsioonist tundub olevat pärit Dayak Kenya ja Dayak Tunjung rahvuskillult, kellest esimest on täna järgi hinnanguliselt 30 – 50 tuhat inimest. Piltidel on näha traditsiooniliste väljavenitatud kõrvadega isikuid. 
Tseremoniaalriietus
Seintel on kirjeldused dajakkide traditsioonidest, loen välja, et näiteks matustseremoonia kestis 7-8 päeva ning selle osaks olid ka vastavad riitustantsud. Dayak Tunjung hõimu kohta, keda tänapäeval järgi ca 70 000, saan teada, et põhiliselt oli tegu teravilja- ja taimekasvatajatega: kasvatusobjektiks bataat ehk maguskartul, kassava ehk maniokk, mais juba 16. sajandi lõpust, kookospähklid, durian, cempedak ehk jackfruit ehk leivavili. Nende usuks oli animisn ehk eelkäijate vaimude kummardamine ning dünamism ehk üleloomulikesse jõududesse uskumine. Tänaseks on võetud üle kristlus või moslemiusk, kuid iidseid tavasid ei ole samuti unustatud.
Dajakke otseselt väljasuremisoht ei ohusta, kuna eri andmetel on dajakkide järeltulijaid Borneo ehk Kalimantani saarel veel 3-4 miljonit. Tõsi, nende rahvuslik eneseteadvus ei ole ehk kõrge, kuna elatakse linnades ja segi koos teiste rahvustega. Rohkem on dajakke Lääne- (33%) ja Kesk-Kalimantanil (46%), siin Ida-Kalimantanis on neid protsentuaalselt ja ka arvuliselt vähem. Ida-Kalimantanil on rohkem jaavalasi - 30 %, bugiseid 18%, banjari rahvust 14 %, kutailasi 9 %, dajakke ligi 10 % ning muid rahvusi ligi 19 % (Wikipeedia andmed). Paljud dajakid elavad veel ka esivanemate kombel džunglites, jahtides loomi ja kasvatades viljasid.  
Dajakkide keskuse kõrval oli Kumala „Inglise keele kool“, kus sai tundi lahtisest uksest ka piiluda. Tundusid päris algtaseme õpilased selles tunnis olema. Mind kutsuti ka klassi sisse, aga minu tagasihoidlikum pool ei lubanud mul sisse minna. „Mis nüüd mina?“. Täna kahetsen, oleks saanud huvitava kogemuse, suhelda ka kohalikega...
Kargutajad ehk karkudega kõndijad
Saarekülastuse eesmärk oli festivalikülaliste traditsiooniliste rahvuslike sportmängude päev. Üllatusena avastasime, et vanad dajakkide / Borneo saare rahvalikud mängud sarnanevad väga eesti mängudega.
Esimeseks – karkudel kõndimine – nagu meil, ainuke erinevus, et kui Eestis karkude jalatoed sissepoole, siis siin kohustuslikult tahapoole, mistõttu oli meie karguspetsialistidel palju raskem nendega kõndida.
Teiseks – puusuuskadel kolmekesi suusatamine – ka meil tehakse seda seltskonnamängudena suvepäevadel.
Kolmandaks meie köievedamist asendas siin bambusritva lükkamine, aga see on sama võistluslik.
Neljandaks - vurri keerutamine, kusjuures hoog tõmmatakse vurrile sisse ümberkeritud nööri abil.
Ning viiendaks võistluseks oli noole täpsuspuhumine torutaolisest taimest, mida mingil kujul ka Eestis vähemalt lapsena igaüks putkega või siis pastapliiatsikestaga on proovinud. Dajakid on kasutanud nooli ka mürginooltena vaenlaste vastu või jahil.
Ehk see on tõesti üllatav, kuidas teisel pool maakera on end ajalooliselt lõbustatud sarnaste mängudega. Meie võistkonnal läks kõige paremini karkudel kõndimine, olime võidust kolme meetri kaugusel, kuid leedukad tegid finiširuudustikus meile tippkargutajale „ära“. Saime auhinnatud teise koha.
Olenemata lahtistest seintest muutus sportmängude maja kiiresti umbseks ja higilõhnaliseks. Kas on võimalik välja arvutada, kui palju hapnikku kulutavad umbes 250 nooremapoolset inimest ühe tunni jooksul ja kas tõesti peaks siin ruumis ka ventilatsioon olema, kuigi majal seinu praktiliselt ei ole?
Nii dajakkide keskus, kõrvalolev keeltekooli maja kui ka sportmängude maja olid kõik kaunistatud uhkete dajakkide rahvuslike puuskulptuuridega. Need on tõesti huvitavad ja kuigi motiivid osaliselt kordusid, olid maja kõik postid teineteisest erinevate kujutistega. Majad ise asuvad samuti postide otsas. Ajalooliselt on alati džunglites vaja valmis olla selleks, et jõed oma kallastelt üle ajavad, samuti ehitati majad tihti osaliselt otse vee peale.
Pärast sportmänge külastan ka kohalikku WC-d, mis on tõeline vesi-klosett. Ehk siis auk jalajälgedega maas, kõrval veeämber ja kopsik. Kuidas vee ja kopsikuga toimetada, seekord siiski ei proovinud, näppasin WC-külastuseks enne lõunalauast veidike pabersalvrätikuid. 
Sarnane WC oli ka keskuses,
küll veidi uuem ja klantsitum
Aga usun, et oleks ka toime tulnud – nii toimetab kempsus ju vähemalt pool maailma rahvastikust. On levinud jutt, et moslemid kasutavad kempsus puhastamiseks enda vasakut kätt ja seepärast nad vasaku käega teist inimest kunagi ei tervita (väga mõistlik mõte, tundub mulle). Paremat kätt kasutatakse igal pool mujal, sh. ka söömiseks. Seetõttu võib juhtuda, et valge inimene satub oma vasakut kätt suhtluse ajal kasutades ebameeldivasse olukorda, sest seda ei taheta puudutada. Õnneks anname terekätt ikka parema käega. Kuna siin Kalimantanil ei ole kõik inimesed moslemid, siis näeme, et kätlemisel kasutatakse tihti hoopis mõlemat kätt korraga. Sageli kasutatakse tervitamisel ka parema käe asetamist oma südame kohale.
Eks ilmselt tänapäeval enda kasimiseks ei kasutata enam ainult kätt, vaid ikka vett ka J. Suurtes hoonetes ja hotellis on WC-d meie mõistes tavapärased, potiga. Mis seal ikka, kui pildistamisel südamest kahe käe pigistusega tänatakse, siis võtame terekäed vastu - ja nagunii on kogu maailm erinevaid baktereid täis.
Iidne sipelgalõvi hävitamas termiitide pesa
Osa bakteritest on jõudnud ka meie reisiseltskonna vähemalt pooltesse seedekulglatesse, mis teeb täna ka minul WC-s käimise sagedasemaks kui tavapärane. Ehk siis maakeeli öeldes on kõht lahti. Kergemaks ei tee enesetunnet ka palav ilm ja pidevalt joodav vesi. Õnneks oli tänane päev minul ainsaks oluliseks kõhulahtisusepäevaks... oehh...
Pärast sportmänge ja buffet-lauas lõunasööki, sai saarel vaid veidikene ringi vaadata. 
Kumala saare dajakkide tempel
Templi keskmeks on kuldne tool pühakutele.
Ja muidugi ka Lembuswana kuju.
Saarel dajakkide keskuse juures oli väikese Lembuswana kuju ja uhke trooniga riituseplats-avaõhutempel. Seal sai teha kohustuslikud Lembuswana-pildid ning oli aeg tagasi hotellikoju minna.
Kahju, et meid saare tipus oleva suure Lembuswana kuju juurde ei viidud. Seda megasuurt kuju sai vaadata otse linnast.

Tagasi hotellis. 
Täna oli hea päev- tuba oli koristatud, mida ei olnud juba viis päeva juhtunud. Prügikastid olid tühjaks tehtud, vannituba koristatud, WC paberit toodud, voodilinad vahetatud!? Ei või olla!? – kolmest voodilinast on kaks kadunud! Ehk toovad hiljem, äkki ei olnud puhtaid linu? Ootame hilisõhtuni, siis helistan vastuvõttu. Juttu nagu kuulatakse, aga siis kuulen, kuidas kõrval tegelikult mingit muud juutu räägitakse. Tunni aja pärast lähen otse vastuvõttu, proovin rääkida murest, keegi aru ei saa. Lõpuks kirjutan paberile trükitähtedega, et „Room 326 - please 2 bedsheet“. Poole tunni pärast toodi voodilinad tuppa ära. Asi toimib :) 
Kellraadio - juhtimispult
Kena - lõpp hea, kõik hea. Ei tahtnud kolmekesi ühe linaga magada. Kuna õues on püsivalt +30 kraadi, siis on ka hotellis pidevalt palav. Hotellitoas oleme öösel katsetanud erinevalt – kui konditsioneer on öö läbi sees, siis põrandal magajal hakkab kohe külm ja teistel hakkab külm hommikuks. Kui konditsioneer on väljas, siis kõigil kogu aeg palav, hommikuks kleepub voodilina selja külge. Konditsioneeri kraadide reguleerimine ei tundu üldse midagi muutvat (tegu mingi pooltsentraalse konditsioneeriga). Lõpuks teeme nii, et õhtul viimane magamamineja lülitab konditsioneeri välja ja hommikul esimene ärkaja lülitab uuesti sisse. Sisse- ja väljalülitamist saab teha otse voodist – kellraadiol on nuppe rohkem kui mõnel päris-raadiol.
Eestlased on tublid pealtvaatajad.
Tantsupõrand oligi juba täis.
Tänane country-night õhtu algas varem, kell 8, esimene pool oli võõrustajamaa Indoneesia korraldada. Tänasest toimuvad õhtud meie hotellis, kahjuks saal kajab vastu või on helivõimendus halvasti seadistatud - heli on väga kehv. Indoneesia tantsib meile, siis pakutakse kohalikke maiustusi, mis üllatuslikult on väga head ja mõõdukalt magusad.
Rumeenia rühm lõpuetendusel

Teiseks riigiks oli Rumeenia.
Rumeenia ja Bulgaaria tantsud on sarnased, naised kiljuvad, mehed loobivad jalgu, tempo aina kiireneb. Minu aeglase aju jaoks liiga kiire tempo. 
Ühistantsus siiski paljud meist osalevad, saavad hakkama. Indoneesia ühistants on tunduvalt meeldivama, lausa lummava meloodiaga, tantsuliselt sujuv ja järgitantsitav. Tegu taas siis poco-poco tantsuga, mis on line-tantsule sarnane tants.

Poco-Poco

Poco-Poco, Country - night Indonesia
Poco-Poco (hääldatakse "potcho-potcho") on line-tants ehk rivitants, mis on algselt pärit Indoneesia Põhja-Sulawesi saarelt Manado piirkonnast. Tantsijad, mehed ja naised, moodustavad rivid ja veerud, Kõik tantsijad teevad samu liigutusi, mida eestantsijad ette näitavad, tehes neid liigutusi nelja erinevasse suunda. Liigutused koosnevad kiikumistest, õõtsumistest ning erinevatest žestidest.  
Poco-Poco muusikaks on malai muusika, mida mängitakse traditsiooniliselt trummide ja gongidega, tänapäeval ka akordioni või elektriliste pillidega.
Juutuubis on üleval sadu erinevaid Poco-Poco versioone, mille ühiseks omaduseks just eelmainitud eri liigutustega neljas suunas tantsimine.
Indoneesia ja Rumeenia tantsude õhtule järgnevalt peame lõpuks paika panema ka meie enda country nighti kava. Täiesti ebademokraatlikult määrati ettevalmistamist läbi viima toimkond, kus Siret, Üllar ja Viive. Aga ka teised aitasid kaasa mõelda - ei hakka siin kõiki nimesid üles lugema. Pidi mõtlema, mida Eesti kantri-õhtul teha ja näidata. Ehk siis vaja Eestit tutvustada, mingi mäng võiks olla, natuke ette tantsida ja siis koos pealtvaatajatega tantsida. Lihtne.
Õpime Poco-Poco ühistantsu, mida peame tantsima ka lõpuõhtul
Meie õhtuks on kaasa võetud kuivatatud musta leiba ja ka igasugust nänni kingitusteks. Olenemata toimkonna loomingulise protsessi käigus tekkinud erimeelsustest ja väsimusest sai ürituse raamistik hilisööseks paika pandud ning tööülesanded jaotatud. Meie õhtu oli tulemas ülehomme, laupäeval.
PS.
Täna ei olnudki tantsukontserti, huvitav – nagu midagi oleks puudu... J

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar