Esimene festivalipäev

Meie kollane buss, sildi all kena pilt hobustest

4. päev, L 20. august 2016

Esimese festivalipäeva, laupäeva hommikuks oli antud käsk kell 8 hommikul rahvariietes olla valmis rongkäiku minekuks. Ja nii oligi.

Vahepeal oli meie kollane kenade hobusepiltidega buss saanud külge uhked sildid, et sellega sõidab „esemble Kirmas“ Estoniast.

Estonias eneses oli 20. august taasiseseisvumispäev, möödus 25 aastat augustiputši ajendil toimunud iseseisvumise taasväljakuulutamisest 1991. aastal.

Indoneesias oli selle auks korraldatud suur festival ja paraad koodnimega ERAU. (No muidugi on see siinkohal fantaasia). Igal juhul võtsime festivali rongkäiku kaasa ka Eesti sinimustvalge lipu ning Eesti Lipu Seltsi poolt kaasa antud väikesed käsilipud.

Rongkäik sai alguse Tenggarongi linna jõeäärselt Ahmad Muksini nimeliselt peatänavalt ja viis Kutai sultani palee ehk Kedaton Kutai Kartanegara ette.

Tähistame ka taasiseseisvumispäeva

Kogu rongkäigu aja, mis oli vast nii paari kilomeetri ümber, olid teeääred palistatud inimestega, kes lehvitasid, naeratasid, tegid pilti. Palju oli helepruunides koolivormides lapsi – oli küll laupäev, kuid laupäev on Indoneesias koolipäev. Lapsed naeratavad, küsivad inglise keeles „Mis su nimi on?“ ja püüavad siis su võõramaist nime silphaaval korrata. Sain tuttavaks muuseas poisiga nimega Eki ja teise poisiga nimega Saddam. Meie rühmasaatja nimi on Lington, ametlikult küll pikema nimega Sherlington. 

Sultanipalee trepil istus palju tähtsaid sultanaadi ja riigi esindajad, kellele iga festivalist osavõttev rühm esitas ühe tantsu.

Esinemine sultani palee ees

Esitasime saksa sõdurilaulu sugemetega laulule seatud rahvaliku seltskonnatantsu „Sofi ja Fifi“. Valisime teadlikult esitamiseks lihtsama tantsu, kuna ei olnud ette teada, kus ja kuidas seda peab esitama. Tants toimuski sultanipalee ees kivisel platsil, muusika tuli tablet-ist, hoides meie väikest punast valjumängijat otse mikrofoni ees. See oli kiirem variant kui mässata plaatide – mälupulkadega, kusjuures varem ka keegi neid ette ei küsinud.

Muusikat oli kuulda, tantsisime tantsu ära ja oligi meie esimene festivali esinemine tehtud. Tantsitud tants on hea ka seetõttu, et seda saab tantsida sõltumata paaride arvust, ringi suurusest ja kas ringis või kasvõi rongkäigus...

Meid tänati põgusalt ja kohe oli esinemas uus rühm. Esinejaid jätkus veel kauaks ja kui me bussiga juba tagasi hotelli sõitsime, käis alles rongkäik täie hooga...

Rongkäik peatus sultanipalee juures sillal

Rongkäik lõppes meie jaoks suhteliselt kiiresti, kuna olime rongkäigu alguses, meie järjekorra-numbriks oli 8, meie ees olid bulgaarlased numbriga 6 ja number 7 jäi rongkäigus tühjaks – kohalikud indoneeslased vist ei jõudnud õigeks ajaks kohale.

Kokku oli festivalil 72 eri folkloorirühma 10 riigist, sh 10 gruppi 9 välisriigist ja 62 rühma Indoneesia eri nurkadest. Rongkäik oligi üritus, kus nägime vast korraga kõige enam kohalikke rühmi, sest hilisematel üritustel nägime vaid paari – kolme esinejate rühma korraga.

Pärast sultanipalee ees esinemist läksime üle tee asuvasse parki, tegime jälle kohalike lastega pilte ja poseerisime uhke Pancasila monumendi ees.
Teisel pool parki asub Sultan Sulaimani mošee.

Sultanipalee vastas on monument Indoneesia riigi viiele aluspõhimõttele ehk Pancasilale ehk „Monumen Pancasila Tenggarong“. 

Mis on Pancasila? 

Pancasila on ametlik Indoneesia riigi filosoofiline aluspõhimõte. Pancasila sõna tuleb kahest vanast jaavakeelsest sõnast "pañca" tähendab ’viis’ ja "sīla" tähendab põhimõtteid. See tähendab viit omavahel lahutamatut ja seotud printsiipi:

Monumen Pancasila Tenggarong

1.     Usk ühte ja ainumasse jumalasse (Ketuhanan Yang Maha Esa).

2.     Õiglus ja tsiviliseeritud inimlikkus (Kemanusiaan Yang Adil dan Beradab).

3.     Indoneesia ühtsus (Persatuan Indonesia).

4.     Demokraatia, mis tuleneb meie esindajate ühistest aruteludest ja sisemisest tarkusest.  (Kerakyatan Yang Dipimpin oleh Hikmat Kebijaksanaan, Dalam Permusyawaratan Perwakilan).

5.     Kõigi Indoneesia inimeste sotsiaalne võrdsus (Keadilan Sosial bagi seluruh Rakyat Indonesia).

Ametlikust informatsioonist: Pancasila monument ehitati piirkonna valitsuse regionaalse arengu edu sümbolina. See sümboliseerib ka vastasoleva sultanipalee ajastu ja kaasaegse arengu kooskõla. Ehk siis tegu riikliku sümboliga, mida näitab ka monumendil olev riigivapp.

Laupäev on koolilastel koolipäev

Pärastlõunal peale rikkalikku lõunasööki läksime omal käel linnaga tutvuma. Tenggarong kulgeb põhiliselt mööda Mahakami jõe äärt. Olime meelitatud, et tee ääres ja autodest meile lehvitati ja midagi hõigati, aga tõsiselt olime üllatunud, et meist taheti taas ja taas pilti teha. Hommikupoole arvasin, et pilti taheti teha seepärast, et meil rahvariided seljas ja linnas on festival, aga ei – pilti taheti teha seepärast, et olime „valged suured“ inimesed. Pilti tegid ja lehvitasid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Mopeed jäi seisma, küsis, kas võib pilti teha ja tehti uhke nutitelefoniga pilti. Auto jäi seisma, küsis kas võib pilti teha ja tegi veel uhkema õunatelefoniga pilti. Nii väikese linnaskäigu jooksul paar-kolmkümmend korda.   J  

Siiski, ilmselt linnaelanikest enamus teadis, et linnas on suur rahvusvaheline festival – linnas oli palju plakateid ja lippe festivali sümboolikaga, „meie“ hotelli ees oli plakat, et siin hotellis elavad festivalikülalised Eestist, Leedust, Taiwanist ja Rumeeniast.
Meie saatja Lingtoni selgituste järgi olid kohalikud õnnelikud, et festival on turistid siia nende linna toonud, ja et neil midagi sellist siin toimub. Ja kuna valgeid inimesi käib siin linnas suhteliselt harva, siis lapsed ja noored on lihtsalt uudishimulikud.

Igatahes, meil avanes ülihuvitav võimalus end staaridena tunda.

Staariks oleku juurde kuulusid ka turvamehed, keda läks vaja juba teisel päeval, kui peale avamisetendust oli vaja bussidesse jõuda. Kohalikel oli väga hästi teada meie marsruut bussideni ja nad olid koos oma pildistamissoovidega meie tee ummistanud läbipääsmatuks.
Kui pärast iga pilditegemist õnnestus enamikul järgmised viis meetrit edasi jõuda, siis kõige raskem oli meie noortel blondidel kaunitaridel Heli-Katril ja Lisettil, kellega koos pildistamine ilmselt suutis õnne tuua mitmesajale pildistajale. Neid aitas rahvamurrust läbi pääseda turvameeste abi. Palju taheti pilti ka koos meie punapeade Urmi ja Taivega, aga pilti sooviti teha kõigi meie grupi liikmetega.

Nemad: Kas pilti võib teha?
Meie: Kas pilti võib teha?

Palun kas pilti võib teha?

Linnas jalutades olid kõige imestamisväärsed suhteliselt uued kõnniteed. Aga mitte see, et need oleks eriti ilusaks tehtud või et oleks eriti lagunenud – ei. Hoopis see, et keset kõnniteed olid regulaarselt suured avad, nii 80 x 80 cm suured ruudukujulised augud kõnnitees, kuhu oleks paras inimesel auku kukkuda ja all asuvasse sügavikku kaduda.All sügavikus tundus olevat sadevete (ja võib-olla mitte ainult sadevete) kanalisatsioon. Mõnes kohas oli ka erinevaid vastavaid lõhnasid tunda, kuid siiski ei midagi hullu. Kusjuures – jah, kõnniteed olid suhteliselt uued! Tundus, et spetsiaalselt tehtud selleks, et tänaval maju ja loodust vahtivad turistid saaks sisse kukkuda, hoiatuseks, et ei tasu ringi käia, pea laiali otsas. Parem ravige haiglas oma küünarluu, ribide või jalaluu murdu.

See auk tänavas oli üks väiksemaid

Mõne kaubaputka või poekese ees oli erinevate rekvisiitidega aukudele rest või plaat peale ehitatud. Ilmselt kippus liiga palju kliente enne poodi astumist teadmata põhjustel ära kaduma :).

Võib-olla on augud tehtud, et kaasa aidata teatud looduslikule valikule – tugevamad ja tähelepanelikumad jäävad ellu.

Kõndisime linnas pika ringi, kedagi ära ei kadunud ja jõudsime linna ühe sümboli - kellatorni Jam Bentongi juurde. Torn ei ole eriti kõrge ega ka eriti uhke, aga linna üheks sümboliks teda loetakse. Selle sümbolis asus festivali staap, kus tegevust mingil määral juhiti. Muul ajal on siin turismiinfopunkt. Astusime sisse, vaatasime ringi, et kas on mingit nänni festivali kohta olemas või millega tegu, küsisime, kas saaks siit mingit infot vms. Lõpptulemusena siin nänni ei jagatud, infot ei saanud, aga saime joogivett. Hakkasime majast eemalduma, kui meile joosti järgi ja küsiti „Aga kus Lington on?“. Ütlesime ausalt, et ei tea. Saime aru, et olles ilma saatjata hotellist lahkunud, oleme mingit reeglit rikkunud ja see on oi-oi kui paha. Aga vett me saime, tegime jõe ääres mõned pildid ja jõudsime ilma oluliste kuumakahjustusteta tagasi hotelli.

Festivali staabi, Jam Bentongi ees

Hiljem, tagasi hotellis, ei saadud aru, et miks me pidime jala linnas käima, kui meil on buss?!?

Selge, kui meil on buss, siis see buss võiks meile abiks olla vaba õhtupooliku täitmisel. Lingtoniga läbi Facebooki sõnumitega suheldes küsis Marko, mida saaks õhtupoole teha, kas saaks minna kuskile šoppama või siis suveniire ostma. Riho arvas, et igas korralikus Aasia linnas on olemas õhtune „ööturg“ ehk siis turg peaks olema avatud ka õhtuti. Lington vastas, et suveniiride müügikoht on komitee otsusel tänaseks juba suletud, linna šoppama saaks minna, kuid selleks peaks bussi võtma ja bussi saab võtta, kui on olemas saatjad. Ja et kahjuks ta ei ole hetkel kohal. Avaldasime siis arvamust, et tahame bussi võtta ja šoppama minna, kas ta saab tulla? Lingtoni poolt tuli vaikus.

Aga Lington vedas end hotelli kohale ning sebis välja ka kaks turvameest, buss aeti hotelli nurga tagant välja ning sõitsime siis õhtusele turule.

Ööturul

Pasar ehk turuvärav päevasel ajal

Turu äärde jõudes arvasime, et peaks kaks tundi siin kulutama, Lington kauples aja pooleteisele tunnile, arvasime et ilmselt selleks, et siis saab vähemalt kahe ja poole tunni pärast minema. Tegelikult pooleteisest tunnist piisaski ja olime õigel ajal tagasi. Bussi parkisime mingile platsile, küsisime, mis selle koha aadress on – ah siin ei olegi aadressi, küsige „terminali“. Ehk siis mingi bussijaama moodi parkla.

Kes Aasias varem käinud, see teab, et jah, turud toimivad siin ka hilisõhtuti ehk peale päikese-loojangut, kui ei ole enam nii palav. Turg oli selline meie vana Kadaka turu moodi, kus müüdi igasugust tööstuskaupa ja ka kohalikke puuvilju ja muid toiduaineid.

Naistel oli kinnisideeks osta endale kohalikke kolekleite (ehk siis suviseid värvilisi kleite), kuid nende valik turul tundus suhteliselt tagasihoidlik.

Mopeed on linnas põhiline liikumisvahend

Mis silma hakkas – turul oli müüa tohututes kogustes erinevaid mopeedikiivreid. Ägedaid ja vähemägedaid, ühevärvilisi ja kirjusid, Miki-Hiire ja Frozeni Elsa piltidega jne. Kuna mopeed on siin põhiline liikumisvahend, siis see on ka arusaadav. Enamikul mopeediga liiklejatel on peas ka kiiver, kuid samas on näha ka neid, kellel seda ei ole. Sagedane oli pilt, kus emal või isal oli kiiver peas, aga lastel mitte. Lapsi võis mopeedil olla ka kaks või isegi kolm.

Tenggarongi ööturu iseärasuseks võib arvata selle, et mopeedidega sõideti risti-rästi ka müügikohtade ja –lettide vahel. Vajaliku leti ette jäädi seisma ja sooritati ost otse mopeedisadulast. Tihti oligi ostleval emal üks-kaks last veel samal mopeedil.

Tenggarongi turul

Meie turulkäik toimus pimedas, mina vähemalt kaotasin mingil hetkel lettide vahel seigeldes igasuguse suunataju, mingil hetkel tekkis tunne, et „siin ma olen juba olnud“. Õnneks ei olnud turg väga suur, nii et kaotsi keegi ei läinud. Esimesel visiidil me ka midagi eriti ei ostnud, pigem tutvusime olukorraga ja lõpuks tegime ostud pigem turu kõrval olnud kauplus-marketist. See pood oli meie tavalise "Comarketi" moodi, ostsime juua, kommi kodustele, jogurtit kõhuhädade vastu ja muud tavapärast tarvilikku kaupa. Mööda poodi ajasid meie ilusamaid tüdrukuid-naisi taga kohalikud, kes rohkem või vähem varjatult püüdsid meist ka pilti teha. Naeru kihistasid ka kassas olnud tüdrukud, kui peale teenindamist viisakalt käed kokku asetasid ja soovisid „Terima kasih“. See tähendab „tänan väga“, aga otsetõlkes pigem „täname armastusega“.

Samal ajal kui enamus käis tutvumas turuga, käisid meie esindajad Raivo, Sülvi, Siret ja Lutsud esimesel korraldatud pidulikul vastuvõtul "Welcome Dinner" – kohaliku piirkonna regendi ehk linnapea Rita Wydyasari ja korraldajate vastuvõtul. Sai süüa ja juua ja võõrustaja laulis karaoket – üks korralik vabaõhupidu peeti maha. Peeti pikki indoneesiakeelseid kõnesid, süüa sai mitu korda õhtu jooksul, kui taldrik tühi, olid teenindajad varmad kohe uut taldrikut pakkuma.

Kirmase esindajad "Welcome Dinneril"