Avamine ja esimene kontsert

5. päev, P 21. august 2016

Hommikul taas varajane hommiksöök ja kell 9 bussiga väljasõit festivali avamisele. Tähtsamatel väljasõitudel on alati kaasas kaks turvameest, üks-kaks bussijuhti ning meie saatja Lington. Kui mitu bussi liigub korraga, näiteks lennuväljalt tulles või esinemisele sõites, on bussidel ees alati ka vilkuritega Highway Patrol'i ehk politsei autod.

Bussid liikusid patrulli saatel

Põhiliselt mingi kastikas Nissan Pickup vms ja on olnud ka vanemat tüüpi Ford Mondeo või Mazda 6. Ehk siis sellised veidi suuremad autod, arvestades, et kohalike autod on pigem väiksemapoolsed Daihatsud, Datsunid või Geelyd. Tähtsamad VIP-id sõidavad mustade maasturitega – Toyota Land Cruiser'iga näiteks, mida hommikul hotelli ees autojuhid lapiga poleerisid, et autol ei oleks tolmukübetki. Ühel autol parajasti puhastati autorehve õliga, et rehvid läigiksid sama palju kui auto.

Suur festivali avamine, kuhu meid vilkurite saatel eskorditi, toimus linna ühel suurel staadionil. Juba bussiparklast oli näha, et rahvast on kokku tulnud rohkem kui inimesi, ehk siis palju. Meid paigutati mingisse rongkäigu moodi kolonnidesse, aga mis täpselt toimuma hakkab, ei olnud selge. Arvasime, et marsime staadionile, rivistume ja siis iga rühm teeb oma avamistantsu. Läksime staadionile esimese välisrühmana (kõige tähtsamana! J), aga ootamatult selgus, et kogu rongkäik suundus otse peatribüüni ette ehitatud lavale, ehk siis otse VIP-ide ette lavale. See omakorda tähendas, et pidime otsekohe esinema!

Meie ees kõndinud trummitüdrukud ja –poisid läksid üle lava, meie marssisime nende järgi ja kohe kui lavale jõudsime, oli meie kord. Kiiruga viskasime käest kaasasolnud joogipudelid ja muud pambud, võtsime sisse algasendi. Ja üllatus, meie „Hiidlase loo“ muusika hakkaski mängima ning tuli teha festivali avamisel avatants. Õnneks olime „Hiidlase lugu“ piisavalt harjutanud, jõudsime ka siin selle enne läbi tantsida - nii tuli see tempokas tants olenemata kõmisevast lavast ja esinemise äkksituatsioonist hästi välja. Nojah, mõni veidi komistas ka ja joondumise osas saab vist alati norida. Aga kõverjoon on ka ju joon?
Meie esinemisest katkendit saab vaadata siit facebook'i lingilt: (vajuta siia).

Pärast esinemist suunati meid taas väljapääsu poole, arvasime juba, et me ise kogu avamist ei näe, aga meid suunati hoopis peatribüünile otse VIP-tribüüni kõrvale. VIP-tribüünil tundusid olevat kõik festivali tähtsamad korraldajad, kohalikud poliitikud ja nende pered, räägiti ka, et ka valitsusest on minister kohale tulnud. Kas kogu riigi minister või ainult osariigi tasemelt, kahjuks ei selgunud.

Kanada / Ukraina rühm ootab lavalepääsu

Kõik välisrühmad ja umbes kümme kohalikku rühma said avaüritusel tribüüni ees oma rahvakunsti näidata (enamus ainult tantsis), siis pidasid Väga Tähtsad Isikud pikki kõnesid. Saime aru, et kohalik regent ehk linnapea Rita, kes oli läbi festivali üheks tähtsamaks persooniks, pidas kõne, siis pidas keegi korraldajatest (kohalik CIOFF?) kõne ja siis pidas keegi vana mees veel hästi pika kõne (võimalik, et see oligi see puhke- ja kultuuriminister või tema esindaja). Kahjuks ma ei näinud, kes seda kõnet pidas, usutavasti see siiski ei olnud sultan ise – sel juhul oleksime kindlasti kõnet palju tähelepanelikumalt kuulanud.

Esineb kohalik Kalimantani tantsurühm

See kõne oli vist üks pikemaid ja ühetoonsemaid kõnesid, mis on leiutatud. Samas oli kõnepidaja ilmselt väga kõrgelt austusväärne isik sel üritusel. Muidugi ei aidanud kõne vastu huvi tekitamiseks kaasa ka see, et see oli kohalikus keeles ja et me midagi sellest aru ei saanud. Pikema hingetõmbe ajal selles pikas kõnes hakkas keegi rahva hulgast juba ka veidi ebaviisakalt plaksutama ja isegi vilistama, aga kõne sellest hoolimata jätkus...

Igatahes oli selleks ajaks tribüünil juba väga (ma mõtlen sellega, et VÄGA) palavaks läinud ning olenemata avaüritusele üles seatud suurtest konditsioneeridest, mis rahva poole puhusid, hakkas „õhk otsa saama“. Päris mitmed ka meie hulgast tukkusid, mõned poolakad päris magasid, tukkujaid oli ka vippide poolel näha, kus musta riietatud (tõenäoliselt) riigiametnikud vapralt unega võitlust pidasid. Veidi meelelahutust pakkus tukkujate pildistamine, aga see ei ole muidugi väga viisakas meelelahutus. Poolakatel võis tõsiselt palav olla – nende mehed olid paksudes punastes täisvillastes kuubedes ja naised saja satsiga „tordikleitides“. Õnneks meie riided olid palju õhemad.

Ükskord aga ka see pikk kõne lõppes, siis mängiti Indoneesia hümni, mida enamus kohalikke valju häälega kaasa laulis. See oli kena.

KuKar'i regent Rita, kes pidas kõne inglise keeles, rõhutas muuhulgas kultuuripärandi säilitamise ja rahvaste sõpruse tähtsust ja kõlas läbi ka väljend, et "Miljon turisti tähendab miljon võimalust". Et siis ka turismi seisukohalt on festival väga tähtis, sellele viitas ka festivali läbiv slogan „Visit Kutai Kartanegara“ ja "Pesona (imeilus) Kutai Kartanegara".

Kõigile külalistele jagati välja kollased kandekotikesed, milles oli festivali tutvustavad materjalid ja kava, veepudelid ja toidupakikesed. Jõime avamise ajal selle vee ära ja tuli puudugi. Juua jagati kogu festivali ajal belimburil kukkusid mitu päikese käes seisnud kohalikku poissi ilmselt minestamise tõttu kokku. Esmaabina anti neile kõigepealt vett juua. Ehk siis noored on igal pool põikpäised – vett tuleb juua! J
väga palju ja see oli ka ainus tõhus vahend palavuse vastu. Vett jagati hotellitubades, basseini ääres, hotelli sööklas, bussides, pidulikel vastuvõttudel, esinemistel – ehk siis põhimõtteliselt igal pool. Olime tublid veejoojad ja keegi meist palavuse tõttu kokku ei kukkunud. Kohalikud on ilmselt palavusega aastatuhandete jooksul harjunud ja ei olnud näha, et nad ise nii palju vett tarbiksid. Ilmselt nad ka higistavad vähem kui suured paksud valged inimesed. Aga siiski, avaüritusel platsil seisvate trummipoiste seas ja ka näiteks hiljem

Kogu festivali info ühel plakatil

Kui palju staadionil avamisüritusel pealtvaatajaid oli, on väga raske hinnata. Peatribüünil oli ilmselt kuni tuhat inimest, teispool staadioni ehk veel ligi tuhat ja staadioni ääres mäe küljel veel mitusada. Ehk hinnanguliselt ligi kaks ja pool tuhat pealtvaatajat võis olla. Kohal olid telekaamerad ja ajakirjanikud-fotograafid, kes peale ürituse lõppu ka Kirmase esindajatelt intervjuud küsisid. Ja muidugi taas pildistati palju. Avamisel olid üleval ka ülisuured plakatid, kus Kirmase esindajana oli suurelt üleval Kristjani foto. Teda ennast küll meiega kaasas ei olnud, aga vaatasin pilti kohe päris mitu korda. Nii kena, et Kristjanist pilt vähemalt siin oli... oeh. :)

Neli tähtsamat VIP-korraldajat

Veel suuremad plakatid olid üleval neljast olulisemast ürituse korraldajast – ERAU festivali tähtsaim isik Kutai Kartanegara Sultan Ing Martadipura ja Kutai Kartanegara piirkonna juht ehk regent Rita Widyasari, lisaks ka asevalitseja Drs. Edi Damansyah ja tegevsekretär Ir. H. Marli. Ehk nende nelja tähtsa isiku pilt rippus nii avaüritusel kui ka kogu linnas mitmes kohas üleval. Mõnes kohas oli plakatil ka ainult regent Rita ja ERAU ehk sultanaadi plakatil vaid sultan koos (sultanaadi?) juhi.Sumartoga. Ehk siis plakatitel oli väga palju tähtsaid isikuid, nende kõrval ka meie Eesti Kristjan (koos kahe Eesti naisrahvatantsijaga)! Sellist pilti me korraldajatele saatnud ei olnud, nad olid selle ise võtnud ühest meie videost.J

Avamise lõpetas indoneeslaste staadionietendus tantsijate, muusikute ja lipulehvitajatega.
Arvestades pildistajate, ajakirjanike ja muude uudistajate tarbeks kulunud ajaga, läks staadionilt lahkumisele veel kõva pool tundi. Sõltumatu Indoneesia labori uuringu tulemusel meeldisid meie grupist indoneeslastele kõige rohkem suured valged mehed ja noored blondid naised. Ehk siis nemad olid taas populaarseimad pildistamisobjektid. Aga tegelikult pildistati meid kõiki. Ja palju.

Tagasi hotelli: söömine – bassein – puhketund – kell 5 trenn hotelli palliplatsil.

Õhtune esimene kontsert algas kell 8. 

Meie esimene veerandtunnine kava koosnes viiest tantsust, "ajaloo huvides" nimetan need siinkohal: Tantsime Aissa, Sangaste Jussi armulugu, Kolgaranna tants, Korsaaride tants, Kuhhaanuška.

Esimene kontsertesinemine oli „Jõeäärsel laval“, mis asus suhteliselt kesklinnas. Esmalt üllatas meid publiku rohkus. Meid paluti eraldi toolidele istuma, nii saime ka teisi esinejaid vaadata. Seekord sellel laval esinesid kaks Indoneesia rühma, Eesti, USA-Idaho ja Leedu.

"Mul pole mõisa"

Iga rühma juurde tehti ka tutvustav video, kuhu oli meie puhul internetist otsitud erinevaid Eesti rahvatantsijate pilte. Meie rühma pilte vist ei olnudki, aga Pärnu Kajaka B-rühmast mõni pilt oli (Raivo-Sülvi-Taive võisid ka seal pildil olla). See andis siis ettekujutuse, millise riigiga tegu. Lisaks räägiti ka, kust me tuleme, kui kaua me tegutsenud oleme ja kui palju ringi rännanud, ehk siis selline üldine tutvustus.

USA rühm oli pärit Idaho osariigist, neid tutvustati kui USA immigrantide ühiskonna esindajaid, kes on säilitanud oma päritolujärgsed tantsud. Nägime neilt kahte erinevat kava – Iiri stepptantsu-sugemetega tantsukava, mis tundus olevat nende põhiline tantsustiil ja teisel õhtul nägime päris vahvat kantristiilis kava, milles oli näiteks palju line-tantsu elemente. Selle kantritantsukava käigus imiteeriti korralikku kõrtsikaklust, kus laval kõik mehed omavahel kaklesid ja naised neid lahutada püüdsid. Igatahes, lavalt tulles, ühel poisil jooksis nina päris kõvasti verd – ei tea, kas oli tegu juhusliku löögiga või oli poiss eelneval õhtul kellegi pruuti liiga kaua tantsitanud... Aga line-tantsu kava oli ka hästi tehtud.

Leedu noorte tantsijate tantsudest meeldis kõige rohkem poiste kuketants, kus tantsus vana kukk õpetas noortele kukkedele kiremist, sabasaputamist ehk siis kõike eluks vajalikku, ka tantsu. Vahva.

Igal kontserdil lõpetas esinemise kohustuslik ühispilt. 

Lahkusime kontserdilt positiivsete meeleoludega, meie esinemine läks korda, tunne oli hea.