Pühapäev, 28. august 2016

Maailma suurim veesõda

12. päev, P 28. august 2016

Belimburi peatribüün
Viimane festivalipäev algas kella üheksast vana sultanipalee ehk praeguse Mulawarmani muuseumi ees, kus pidulikult peeti kõnesid ja viidi läbi tseremoniaalne draakoni ujutamine Mahakami jões. 
Draakoni ujutamine sümboliseerib kõige esimese Kutai sultani naise – printsess Putri Karang Melenu - maaletulekut 13 sajandil. Ülisuured, hinnanguliselt ligi 20-meetrised kaks draakonikuju tulevad välja sultanipaleest ja suunduvad jõe äärde.
Lugu ise toimus 13. sajandi lõpul, kui üks riigialam leidis metsas puid raiudes ussikese, kes teda pisarsilmi kännul vaatas, viis ussikese koju, kasvatas teda üles, kuni ussist kasvas suur draakon. 
Draakonile ehitati suur trepp kuni jõeni, et ta saaks vette minna ning tema ujumise vahusest viirust pärast tõusnud tormituuli ilmus Lembuswana, kes tõi jõest gongi, millelt leiti beebi, kellest truu riigialam kasvatas üles kauni neiu printsess Putri Karang Melenu, kellest sai Kutai esimese sultani naine ja kõigi tulevaste sultanite esiema. Et siis lühidalt niimoodi.
Ehk siis kaks suurt draakoni viiakse sultani alamate poolt õlalkantuna jõe äärde ja kuna draakonid eriti hästi ise ujuda ei suuda (ehk ainult vene kirvest oskaksid), siis seotakse draakonid suure paadi külge, kes neid mööda vett ujutab. Ikka kolm korda vasaklut paremale ja kolm korda paremalt vasakule. Ning nende järel tulev vahuviirg näitab, et uus printsess on maailma sündimas.
Selle peale on sultan õnnelik ja draakoni ujutamise vahuviirust sillerdava veega piserdab sultan oma ümberkaudseid, mis vallandab üleüldise veesõja.
Selle tseremoonia nimi on Belimbur.
Olime pooltunnikese pildistamisobjektiks
Meie, festivalikülalised suurt osa sellest tseremooniast ei näe, kuna meid pannakse istuma aukohale sultanipalee esisele (ehk siis vana sultanipalee, mis täna on Mularwami muuseum), kus küll näeme eemalt tähtsaid VIP-e paleetrepil istumas ja kõnet pidamas ja sehkendamas, samuti näeme kahte ülisuurt draakonit jõe poole minemas, aga sellega on suures osas ka kõik. Ainult meie Raivo saab koos VIP-idega protsessioonis osaleda ning lähemalt üritust kaeda.
Ega iseenesest ei ole paha istuda varjualuse all, mitte kuumava päikese käes, kus isegi kaks noort vahimeest kuumarabanduses kokku kukkusid. Pärast vee-esmaabi suutsid nad kindlalt edasi seista nagu vankumatud tinasõdurid.
Pildiallkiri peaks olema, et: Mehed kui metsapullid
Meie lõbustasime end ise, näiteks tegime pilti sellest, kuidas me traditsioonilistes Kalimantani rahvariide osana tuntud turbanilaadsetes toodetes välja näeme. Seda kolmnurkset riideeset õpetati ekstra meile endale pähe  siduma. Põhiliselt on seda kahte mustrit – kivimuster ja lehemuster. Meie muster oli kivimuster. Ja see riideese, mis pähe pandi, kõlas midagi sarnast kui „pasabu“.
Lisaks, oodates seda, kuni draakonid jõe äärde lähevad ja seal ujuvad, olime ise kohalikele elanikele vaatamisväärsuseks. Nüüd tekkis juba kergelt sarnane tunne, mis võib olla loomaaia loomadel, kui neid pidevalt vaadatakse ja pildistatakse. Ehk siis see üle poole tunni aega, kui me paigal istusime, kohalikud pildistasid meid. Ja siis veel pildistasid meid. Ja siis veel. Kuna meid oli sellega üle nädala juba harjutatud, võtsime seda külma kõhuga ja pildistasime vastu J. Leidsime ka ühe rohelise mehikese, kellega ise pilti teha tahtsime. Ei saanud aru, kas ta oli kohalik või sissesõitnu ehk tulnukas.
Roheline mehike Tipsi... :)

Lõpuks saab iga ootamine otsa – sultan piserdas jõeveega oma ümbritsejaid ning lahti läks veesõda Tenggarongi tänavatel. Tegu on tõenäoliselt ühe suurima veesõjaga, mida maailmas peetakse. Juba enne kella üheksat kesklinna sõites oli näha veepüstolite, topside, ämbrite ja kilekottidega varustatud linlasi midagi jõe ääres ootamas. Mingil põhjusel seisis jõeäärsel väljakul tuletõrjeauto. Rahvast olid tänavad täis.
Kui sultan tegi esimese pritsimise, läks lahti ülisuur veesõda – kõik võisid kõiki pritsida. Reeglid tundusid olevat lihtsad – kõiki võid pritsida, aga nii, et haiget ei tee, näkku ei pritsi ning pritsida tuleb puhta jõeveega. Fotokaamerad ja telefonid pandi kilekotti ja silma alt ära taskusse.
Vett lendas nii ülalt- kui altpoolt.
Festivali külastajaid pritsiti algul ettevaatlikult. Kuna põhiline pritsimine toimus peatänaval, siis meie mehed läksid ka melu keskele, kus kõik pritsisid kõiki. Selleks ajaks oli tuletõrjeauto ka oma pumbad tööle pannud ning tegi rahvale vihmasadu. See oli nii äge. Jällegi, oli äge, kuidas kohalikud, algul ettevaatlikult, pritsisid ka meid ning nähes, et meil selle vastu midagi ei olnud, ka veidi julgemalt. Väiksed lapsed olid toredad, kuidas nad oma veepüstolist või veepudelist meid pritsisid, ise ema otsa vaadates, et kas ikka võib. Aga nagu öeldud, kõik võisid kõiki pritsida. Kuna õues on soe, ei olnud probleem märjaks saada. Kes veesõjas ei osalenud – te ei tea, millest te ilma jäite!
Meie tore bussijuht
Veesõda käis suurelt sultanipalee juures, aga veidi väiksemas mahus ka kogu linnas. Ilmselt sellel päeval on antud lastele luba pritsida ka mööduvaid autosid, ka meie bussi pritsiti päris kaugel kesklinnast.
Ühe vahva kogemuse võrra rikkamad, läksime hotelli riideid vahetama ja viimast pärastlõunat ekvaatori all nautima. Tasapisi hakkas kurbus sisse pugema – nii hea on soojas basseinivees loksuda, kui tead, et ülehomme pead Eesti +10 kraadi juures juba jope selga panema. Kodumõtted hakkasid tasapisi pähe ronima. Lasime end meie toredal bussijuhil veel lähimasse toidupoodi sõidutada, et osta kommi ja muud nänni kodustele.
Jäänud oli veel viimane õhtune pidu – lõputseremoonia. Pidulik lõpetamine koos õhtusöögiga toimus uues kohas – Putri Karang Melenu Buildingus - Putri Karang Melenu on see printsess, kelle Lembuswana vetesügavusest välja tõi ja kellest kasvas pruut kõige esimesele Kutai sultanile 13. sajandil. Ehk siis on ehitatud temanimeline peohoone. 
Lõputseremoonia algus. Chania Darlise foto.
Enne piduliku osa juurde asumist tehti üldine flashmob-sarnane video kõigi osalejatega, mis kutsus kõiki järgmise aasta CIOFF konverentsile Tenggarongis. See oli päris hea kogemus, kui veel kõigist sõnadest oleks aru saanud, mida hüüdma pidi ja kui kaamerad oleks alati töökorras olnud. Aga tehtud see sai.
Tundub, et Indoneesias kuulub iga korraliku peo juurde korralik söök koos karaokevõimalusega – nii ka siin. Kaetud olid väga korralikud buffet-lauad kõige hea ja paremaga – soojas lauas mitut sorti liha, kana, kala, lisaks ka supid ning ka magusalaud. Tundub, et oleks võinud mitme päevaks ette süüa, kui oleks mahtunud. Kui oled ära söönud, võid bändi saatel karaoket laulda.
Siis liikusime peohoonesse. Kuigi olime just söögilauast tõusnud, oli igaühele veel täiendav toidupakike samuti valmis pandud. Et kui kõht peaks tühjaks minema või nii... J
Lõputseremoonial peeti lühidalt paar kõnekest, seejärel iga rahvusvaheline rühm ja paar Indoneesia rühma esitasid igaüks ühe tantsu. Meie tantsisime Maie Orava „Palmse polka“. Valisime selle, kuna see tundus piisavalt fokloorsena, et sobida tähtsale folkloorifestivali lõpuüritusele.
Kirmas keeras täna festivalile selja.  :) 
Esinemised lõppenud, tehti kõigile suur poco-poco ühistants, mida olime varem õppinud, siis sadas laest alla kuldseid ja hõbedasi tähekesi ja kõik olid ülirõõmsad. Saime veel lõpuürituse pilti teha ja pidulik folkloorifestival „Erau International Folk Art Festival“ EIFAF 2016 saigi läbi.

Hea ja rõõmus tunne kestis veel tunnikese, kuni öeldi, et äratus on kuue tunni pärast kell 5 ja palun kõigil asjad täna õhtul ära pakkida. Et ei läheks nii nagu ükskord näiteks Peterburis juhtus, kus ühel tantsupaaril osa asju hommikul hotelli kappi ununesid. 
Kell pool kaks sai magama, äratus oli tulemas kell viis.
EIFAF 2016 festivali lõputseremoonia. Festval on läbi saanud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar