Teisipäev, 23. august 2016

Külas sultanil

7. päev, T 23. august 2016

Hommikusöök, rahvariided selga ja bussi. Meid kõiki ootab sultani vastuvõtt kell 10.
Indoneesia on riigikorralt vabariik, kuid ajaloolistel põhjustel on mitmes riigi osas säilinud ka selline esindusorgan kui sultan. Kutai Kartanegara, mis on üks üheksast Ida-Kalimantani provintsi omavalitsusüksusest (kokku kolm linna ja kuus piirkonda ehk regiooni ehk regency’t). Suurel Kalimantani ehk Borneo saarel ei ole säilinud rohkem sultaneid kui seesama üks, kes meid täna külla ootab.
Sultani palee Kedaton Kutai Kartanegara trepil
Kutai Kartanegara sultanaat sai alguse aastal 1300 ja kestis järjepidevalt aastani 1960. Esimesed 432 aastat oli sultanaadi pealinnaks Kutai Lama linnake, mis asub Mahakami jõe deltas ja kuhu google map’i arvates ei lähe tänagi veel ühtegi teed peale veeteede. 50 aastat oli pealinnaks Pemarangan ja alates 1782 aastast Tenggarong ehk siis viimased 234 aastat.

Sultan

Sultan Aji Muhammad Salehuddin II on teadaolevalt sultanite järjekorras juba 21. ja nimetati sultaniks 1999. aastal pärast pausi sultanite järjepidevuses, kui 1960. aastal viimane ametlik sultan esmalt vabariigi poolt võimult eemale tõrjuti (ja samal aastal ka suri). Tänase sultani kroonimise tseremoonia toimus 22. septembril 2001 ja seega on ta ametlikult sultaniks olnud juba 15 aastat. Sultaniriik Kutai Kartanegara ind Martadipura ja sultani ametikoht taastati mitte feodalismi elustamiseks piirkonnas, vaid  ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamiseks Indoneesia vanimas endises sultaniriigis. Samuti on mainitud selle olulisust seoses turismiga. Sultanil ei ole ametlikku võimu, tal on pigem esindusfunktsioon.
Sultan Aji Muhammad Salehuddin II on sündinud 24. oktoobril 1924 ehk tänaseks on sultan juba 92-aastane! Omal ajal on ta õppinud muuseas Java saarel Jakartas ning lühikest aega ka endisel Indoneesia emamaal Hollandis. Töötas varem riigi alluvuses, kuid ametlikult arvati erru juba 1965. aastal. Olles viimase sultani poeg ja kroonprints, nimetati ta sultaniks endiste sultanite järeltulijate ja riigi valitsuse kokkuleppel aastal 1999.
Sultanipalees

Sultani vastuvõtt

Kuna endine sultanipalee oli hävinenud ja selle kohale oli ehitatud muuseum, ehitati riigi toel 2002. aastal sultanile uus palee Kedaton Kutai Kartanegara, kus korraldati pidulik sultani vastuvõtt meile ehk rahvusvahelise folkloorifestivali EIFAF külalistele. Meie Lingtoni teatel sultanile linnas palees olla väga ei meeldigi, parema meelega viibib ta oma maamajas.
Sultanipalee saal on parajalt suur, et mahutada paarsada festivalikülalist ja keskele jääb ruumi ka tantsudeks. Kõigile on valmis seatud taas toidupakikesed valge kohvi kõrrejoogiga. :)

VIP-külalised koos sultaniga


Istume toolidele, saame veidi paleed vaadelda. Palee ei ole väga uhke, aga ei ole ka tavaline ruum. Seintel on üleelusuurused maalid sultanitest, ühel tunneme ära ka praeguse sultani. Näha on ka sultanaadi vapp ja veel mitmeid sümboleid. Naivistlikku olemusega sultanaadi lippu, millel kollasel taustal tiiger ja kroon, ei hakka kahjuks silma.
Sultanaadi lipp (Wikipedia arvates)






Sultan tuleb, teda toetatakse kahelt poolt, istub aukohale. Istub, vaatab, ei räägi. Tõuseb kinkide vahetamiseks ja pildistamisteks. Kõrval ilmselt tema järeltulija prints ning veel mingid tähtsad tegelased. Peetakse mõned lühikeses kõned, iga osalev rühm annab sultanile kingituse ning saab koos sultaniga ka pilti teha.
Pärast kingituste vahetamist sai koos sultaniga ka pilti teha
Ürituse algul selgub, et iga rühm peaks sultanile ühe tantsu esitama. Meie rühma saatja ei ole meile seda aga nii öelnud. Ütles, et iga rühm võib esineda, kui soovib. Enamus rühmi esitab ühe oma tavapärastest tantsudest, aga meil ei ole muusikat kaasas. Ei plaati, ei pulka. Mida teha? Üks mõte – tantsida labajalga ilma muusikata – on veider ja ilmselt jabur. Teiseks, rääkida kas Ukraina-Kanada või Poola pillimeestega – raske, kuna ei saa enne proovi teha. Kolmas võimalus – Age laulab ja meie tantsime midagi – kipub samuti mitte sobima, kuna Agel on hääl kähe ja kurk haige. Võimalus oleks ka mitte midagi teha, aga see solvaks sultanit (kõik teised rühmad esineksid). Lõpuks jääme Age variandi juurde, kes on hakanud enda häält natukesehaaval juba lahti häälitsema.
Esineb Rumeenia rühm
Ehk siis, kui meie kord tuleb, võtab Age üles regilaulu õunapuust, lauldes seda mikrofoni ja mida teised kõik siis kordavad, samas kägara-rivis lauljale järele sammudes. Kõla on saalis hea, rütm lihtne, kehvematele lauljatele ei ole liiga palju nooteJ. Age oli veidi närvis ekspromt – etteastest, lõpetab laulu veidi järsku, aga oleme oma esituse ausalt ära teinud. Kummardame sultanile. Kui muud ei ole, siis tegime kõige folkloorsema esinemise täna, teised rühmad tegid tavalist lavatantsu, loopides jalgu sultani poole (mis polevat üldse viisakas) ja karjudes arusaamatuid fraase (nagu rumeenlased).
Ka Raivo näos, kes istub „presiidiumis“, on näha rahulolu, et kõik läks väga hästi. Aitäh, Age!
Kaks rühma ei olevat veel teadnud, et peab esinema, aga neil olevat muusika igaks juhuks plaadil kaasas olnud. Siit moraal: rahvatantsijal olgu alati muusika või pillimees kaasas!
Regendi vastuvõtt toimus "kuninga väravates"

Regendi vastuvõtt

Sultaniga kingid vahetatud, kohustuslikud pildid tehtud, läheme otse edasi kõrvalasuvasse regendi ehk KuKari piirkonna juhi vastuvõtule. Valitsuse majasid nimetatakse kui „kuninga väravad“.
Need on linnas kõige uhkemad ja suuremad ning kõige paremas korras majad, reeglina.
Vastuvõtul peetakse tervituskõnesid, tänatakse osalejaid, austatakse CIOFF-i juhte ja vahetatakse kingitusi. Seekord kingitakse rahvariietes nukud, traditsioonilise lapsekandmise rätiku koopia ning Lembuswana kuju.

Ühistantsimine - mõõduvõtmine
Kuulutati välja lõuna rahvuslike toitudega (taas lookas rootsi laud - hea et rannahooaeg möödas on!) ning samal ajal esinesid lauljad koos bändiga. Oli võimalus ka karaokeks, mida keegi ka kasutas. Kui enamik külalisi oli lõuna söönud, hakati ka tantsima ja varsti oli tantsuplats täis.
Tõeliselt vahva oli see, kui delegatsioonide
esindajad hakkasid tantsupõrandal „jõudu katsuma“ ehk näitama, kes mida suudab. Venelased tegid kamaaruškat, ukrainlased hopakki, igal riigil oli midagi vahvat tantsu teistele näidata. Eesti au päästsid Lutsud ja Age Eesti tantsutrikkidega.

Hotell + bassein = puhkus

Pärastlõunal vaba aeg, bassein, kell 17 trenn. Trenniks leidsime seekord suurema ruumi hotellis sees, kus oli parem põrand kui õuesolev betoon ning saime tantsud läbi teha ilma omavahel riidu minemata. Tegelikult tegime trenni juba ka hotelli basseinis, kus tantsisime vees olles Kaera-Jaani, mis tuli hästi välja ja ka Oige ja Vasembat, mis ei tahtnud vees üldse õnnestuda. Lihtsalt nii raske on vees olles end kiiresti liigutada. Igatahes superlõbus meelelahutus.





Õhtune etendus oli juba tuttaval Jõeäärsel laval. Esinesid kaks Indoneesiat, Bulgaaria, Poola ja Eesti. Tegime eilse kava veidi ümber, tantsudeks jäid (taas „ajaloo huvides“ kirja pannes): Ukuaru valss, Vanaviisi valss, Vanaisa polka, Mul pole mõisa ja Kuhhaanuška. J.
Plats oli jälle pealtvaatajaid täis
Esinesime viimasena, rahvale meeldis Vanaisa polka algus ja mõisatantsu lõpp, oli kuulda naermist ja aplaus oli suurem. Ehk siis naljakad kohad meeldisid. Kui meie esituses millegi üle viriseda, oli see, et Vanaviisi hakkas väga vaikselt pihta ilma eelmänguta ja algus oli seepärast ebaühtlane, alustati vale jalaga. Igatahes, juhendaja võiks öelda, et ehk ei olnudki väga kohutav
Publik muutus iga päevaga selles mõttes paremaks, et aplausi oli rohkem kuulda, esimestel päevadel seda nii palju ei olnud. Kuigi juba esimestel esinemistel oli näha, et esinemiste vastu oli suur huvi. Inimesed tulid lava ette, võtsid jalanõud jalast, istusid nendele ning lihtsalt vaatasid terve etenduse ära. Ei käinud ringi, ei joonud mingeid jooke plasttopsidest ega ei kadunud lava eest minema. Superhea publik!
Tantsude ajal diskotuled välkusid ja lavale lasti "tossu"

Indoneesia rühmad olid traditsiooniliselt head, Bulgaaria trampis jalgu vastu lava ja naised kiljusid, mingil hetkel ei saanud aru, kas see oli veel kiire muusika või muutus juba müraks. Mehed kasutasid naisi selleks, et nende toel võimalikult kõrgele hüpata. Üks mees hüppas nii halvasti, et ilmselt väänas endal hüppeliigese välja. Toodi jääkott, jahutati, järgmisel päeval tundus, et mees käis jälle ringi.
Enne meie esinemist kadus lavalt valgus, heli jäi alles. Õnneks sai seekord paari minuti pärast kõik korda ja esinemist katkestama keegi ei pidanud. Tantsust saime hea emotsiooni, kõik läks hästi. Iga esinemine lõppes kohustusliku lühiintervjuu ja pildistamisega. Markol tuli hea mõte – teeme koos rahvaga selfie. Heli-Katri tuli fotokaga lavale ja tegi „selfie“ nii, et meie laval jäime koos rahvaga nii-öelda selfie-fotole. Rahvale see meeldis, meie lehvitasime lavalt neile, nemad lehvitasid meile.
Jess, esinemine läks korda!
Seekord tegime grupipildi koos õhtujuhtide ja kõigi pealtvaatajatega

Õhtu lõppes taas country-night-iga, oli Kanada/Ukraina ja Leedu õhtu.
Parim karjapasuna puhuja oli Taiwanist
Kanadast pärit rühmal oli identiteedikriis – olles küll Kanadast, oli tegu etnilise Ukraina folkloorirühmaga. Kord nimetati neid Kanadaks, siis jälle Ukrainaks. Kanadas elab eri andmetel 1,5 – 3 miljonit etnilist ukrainlast, ehk siis ei ole ime, et seal ka Ukraina rahvatantsuga tegeletakse (Kanadas tegeletakse isegi Eesti rahvatantsugaJ).
Ukrainlased panid rahva puhuma Karpaatia kahemeetrist karjapasunat, mille võistluse võitis Taiwani tüdruk. Siis tantsisid ette ühe pika ja suhteliselt keerulise tantsu ja tahtsid sellest osa publikule selgeks õpetada. Peab ütlema, et täielikult see neil ei õnnestunud, põhisammudest kaugemale ei jõutud.

Ei ole palvetund - leedukad panid tantsijad põlvili,
et nende ettetantsimist kõigile näha oleks.
Leedukad tegid miniviktoriini Leedu teemal,
tantsisid ette meile tuttava pannkoogitantsu ja õpetasid seda publikule. Hästi õpetasid, sest kõik said selle ka selgeks. Siis esitasid teise tantsu ja tegid publikule ka selle selgeks! Leedu pooltund jättis väga hea mulje – mõnikord on vähem parem (less is more).
Kantri-õhtu lõppes ka snäkkide ja kohviga, sõitsime tagasi oma hotelli ja seekord läksime veel öisele ujumisele hotelli basseini. Naiste juhtimisel viidi basseinis läbi hilisõhtune vesivõimlemistrenn päevaste pirukate kalorite kaotamiseks.

Uinusime taas ööklubi muusikatümpsu saatel, aga sellest hotelliteenusest täpsemalt mõnes järgmises postituses.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar