Samarinda ja dajakkidel külas

10. päev, R 26. august 2016

Ninaahve me ei jõudnudki vaatama. Foto David_Dennis
Originaal Flickris D. Dennis, Proboscis Monkey in Borneo 

Hommikupoolik on vaba ja avaldasime soovi linnast välja sõita. Algne plaan minna vaatama kuulsaid Borneo saare ninaahve ei õnnestunud. Selles piirkonnas on neid suhteliselt vähe ja lähim koht, kus neid vaadata saaks, olevat päevatee kaugusel. Bulgaaria rühm käiski Balikpapani lähedal asuvas Samboja Lestari orangutangide rekreatsioonikeskuses „Caring for our Environment“. Neli tundi sinna ja neli tundi tagasi, piltide järgi vaadates nägid bulgaarlased natuke džunglit, paari päikesekaru ja orangutange. Ninaahve ilmselt selles keskuses ei olnud. Samas ei ole kirjanduse järgi ninaahvid Borneol haruldased, ka Tenggarongi Kumala saarel olevat varem ninaahve elanud, täna enam mitte.

Ninaahvid on kuni 75 cm pikkused ja kuni 22-kilosed pärdiklased, kes pärismaalaste arvates on olnud ka pühad loomad. Nende välimuse tõttu on neid nimetatud ka "hollandi ahvideks" - suur nina, valge inimese päikesepõlenud nägu, ja kohmakad liigutused - ilmselt sarnanesid ahvid esimeste Hollandi maadevallutajatega. Ninaahvidest on lühike humoorikas kirjeldus siin lehel (link).

Me ei tahtnud terve päev ahvideni ja tagasi sõita, seepärast otsustasime, et ei võta nii pikka reisi ette, vaid läheme komitee poolt heakskiidetud pärismaalaste külaga tutvuma. Kuna tegu festivalivälise külastusega, siis pidime selle sõidu omast taskurahast kinni maksma, igaüks maksis 266 000 IDR ehk kokku siis ligi 6,1 miljonit IDR-i.  Mis see kuus miljonit siis ära ei ole.

Dajakkide külas võttis meid traditsioonilise pikkmaja ees vastu
ja saatis ka ära kohalik külavanem
koos kohalike laste "delegatsiooniga" :) 

Kutai regioonis peetakse igal aastal ka dajakkide folkloorifestivali, mis toimub ühes kolmest kultuurikülast: need kolm dajakkide küla on Lekaq Kidau, Lung Anai ja Sungai Bawang.

Festivalil näitavad dajakkide külaelanikud traditsioonilisi tantse ja muusikalisi esinemisi, samuti traditsioonilisi rituaale ja tseremooniaid. Osaleda saavad ka külastajad. Festivalid toimuvad traditsioonilistes „pikkmajades“.

Meid viidi organiseeritud korras Sungai Bawangi dajakkide külla. Küla nimi oli Desa Budaya Sungai Bawang (Sungai Bawang Kultuuriküla), aadress JL. Anyeq Apui 75832, Kutai Kartanegara, Muara Badak piirkond.

Ehk siis dajakkide külla, kuhu oli ligi pooleteist tunnise bussisõidu tee. Küla asus teispool Samarinda linna, sõitsime mere suunas. Kui olime oma linnast välja sõitnud, hakkasime oma reisisaatjat pinnima, et ta vähekenegi räägiks ka nn. tavalisest elust. Sülvi istus meie saatja juurde, küsis küsimuse, sai vaikselt vastuse ja siis Sülvi rääkis mikrofoniga valjult edasi. Kokkuvõttes poiss rääkis ja teadis küll, aga iga sõna pidi talt välja pinnima.

Samarinda on Ida-Kalimantani provintsi pealinn.

Linnatänavate ääred on pea katkematu
rivina täis igasuguseid ärisid

Tegu on kogu Borneo saare suurima linnaga, 2014. aastal on arvestatud kokku 840 000 elanikku. Asub ta samuti nagu Tenggarong Mahakami jõe ääres, linn on asutatud juba aastal 1668 hollandlaste eest Sulawesi saarelt põgenenud bugise rahva poolt, kes siin kohaliku sultani poolt maad said ja oma asunduse rajasid. Linn oli pikka aega suhteliselt väike, suureks on see kasvanud alles viimase 60 aasta jooksul.

Linna nimetus Samarinda on tulenenud bugise rahva majade välimusest ja „samerenda“ tähendas „võrdse kõrgusega“. Ehk siis nende traditsioonilised majad olid sarnased, ehitatud jõe äärde parvedele ja olid ühekõrgused, olenemata, kellele maja kuulus. See pidi väidetavalt rõhutama kõigi elanike võrdsust.Sõites Samarinda linna vahel, ei olnud näha, et tegu oleks nii suure linnaga, kõrghooneid praktiliselt ei ole, enamus maju tee ääres on väiksed elumajad-ärid, sekka mõned 2-3 kordsed majad. Üks suurim hoone, mis teele paistis oli vast 8-korruseline.

Kuju Tenggarongis

Vaatamisväärsustest nimetakse ainult Ida-Kalimantani valitsuse hoonet, suurt Ulu silda üle Mahakami, Islamikeskus-mošeed, Palaran staadioni ja Mulawarmani Ülikooli.  Seda kõike meile taas ei näidatud. :)

Linna üheks sümboliks loetakse Irrawaddy delfiini, kellele on linna püstitatud ka mälestusmärk. Nägime selle delfiini kuju tähtsal kohal ka Tenggarongi linnas, arvasime algul, et tegu on lutsukalaga.:) 

Pesut di Danau Chilka, Orissa, India

Ametlik nimi tõlgituna inglise keelest on Irrawaddy delfiin. Irrawaddy on suur jõgi Aasias, Myanmaris ehk Birmas, kus delfiin varem elas, täna on seal järel alla 100 delfiini.

Tegu on imetajaga, vaalaliste sugukonda kuuluva mageveedelfiiniga  (Orcaella brevirostris). Ta on väga haruldane, elab ta ainult Aasias ja Okeaanias, kokku on maailmas hinnanguliselt järel neid vaid ligi 7000, sh 90 % nendest elab Bangladeshis. Mujal Aasias ja Okeaanias leidub teda väikeste, kuni 100 pealiste populatsioonidena. Aasias elab kuni 80 delfiini ka erinevates delfinaariumites.

(Kõrvalolev foto: Wikipedia, By (pembuat) - (sumber), Penggunaan wajar, https://id.wikipedia.org/w/index.php?curid=821668)

Irrawaddy delfiinide pilt
turismiteatmiku kaanel

Täiskasvanud delfiin on kuni 2,3 meetri pikkune ja kaalub 90 kuni 200 kilo. Elavad väikestes gruppides, söövad kalu, koorikloomi ja peajalgseid. Delfiine ohustab kalapüük, eelkõige võrkudesse jäämine, samuti ei meeldi delfiinidele tihe laevaliiklus ja saastatud vesi.

Mahakami jões oli 50 aastat tagasi ligi 100-pealine asurkond, kuid 1980-tel kasvanud puidutööstustega kaasnenud saaste, samuti kalapüügi kasvuga seoses on asurkond koondunud Mahakami jões ülesvoolu jõega ühendatud Semayangi järve ja hinnanguliselt on alles vaid 30 – 50 looma. Kas alla 50 isendiga asurkond on jätkusuutlik, ei ole kindel, kuid õnneks on Bangladeshis neid huvitava välimusega delfiine veidi rohkem alles.

Teel peal dajakkide külla saime oma reisisaatjalt teada veel, et Kutai piirkonna inimeste peamine tegevusala on põllumajandus, kasvatatakse õlipalme, mis on samas ka saare suurimaks loodusprobleemiks – õlipalmide kasvandusteks raiutakse maha vihmametsi, mis on ohuks kogu maailma ökosüsteemile ja hävitab ka kohalike orangutangide elualasid.

Linnades on oluliseks tegevusalaks kaubandus, palju tegeletakse kalapüügiga. Veel töötatakse söekaevandustes ning puidutööstustes. Piirkonnast eksporditakse palju puitu, kivisütt, veidi ka naftat. Linnas on ka väike lennujaam ja jõesadam.

Käsitöölised pakkusid kaupa ja näitasid,
kuidas neid valmistatakse

Linna ümber olevates kaevandustes töötavate tööliste töötingimused on rasked, aga palk suhteliselt hea – 5 - 6 miljonit ruupiat ehk siis 400 euro ümber. Mujal töötades palk 3 - 4 miljonit ehk siis ca 220 - 280 eurot, ka näiteks õpetajatel on sarnane palk.

Teeäärsete lagunenud majade kohta ütleb Lington, et alati ei tähenda lagunenud maja, et seal elav isik on vaene. Mõni rikkur ostab maid kokku, aga ise elab edasi sisuliselt hurtsikus.

Kuna Samarinda on suurlinn ja meil kui turistidel raha taskus kripeldas, siis meid huvitas ka linna kaubandusvõrk. Taive eestvedamisel nõudsime, et meid viidaks kaubanduskeskusesse kaasavõetud miljoneid tuulutama. Aga tee ääres vastavaid kauplusi näha ei olnud ja meid sõidutati otsejoones linnast läbi meid ootavasse dajakkide külakeskusesse.

Tere tulemast Sungai Bawangi külla!

Külastatav Sungai Bawang oli igati tavalise väikeküla moodi. Meid vastuvõtnud külavanem Martinus Lahangi jutu järgi elab külas ca 1600 – 1700 elanikku, kes on enamuses dajakid. Dajakkide oma usk on animism ja dünamism (vt. eelmine postitus), kuid aja jooksul on nad üle võtnud ka emamaalt Hollandist lähtunud kristluse ning hiljem ka Indoneesia põhiusuks kujunenud islami. Seetõttu ka keset küla olevas kirikus ei ole midagi ebatavalist.

Meid viidi külakeskuse juurde, mis kujutas endast suurt dajakkide mustrite ja puuskulptuuridega kaunistatud – dekoreeritud traditsioonilist pikkmaja. Meid oodati – uksel tervitasid rahvariietes neiud, sees oli paarkümmend käsitöölist näitamas oma oskusi ja pakkudes valmis kaupa. Näidati, kuidas kootakse vaipa, valmistatakse pärlpunutisi – kotte,
käevõrusid, mütse, traditsioonilist lapsekandmise istet. Kõik ilus ja värvikirev, peamisele erkkollase- ja musta-valgekirjud, vähem ka teisi värve.

Meile vaatamiseks olid toodud ka kaks vana dajakki – üks naine ja üks mees, kellel olid dajakkide traditsioonilised pikad kõrvad. 

Üle maailma on dajakid tuntud ühe meile veidra asjaolu tõttu – nimelt on osadel dajaki suguharudest olnud pikkade, väljavenitatud kõrvade traditsioon. „Pikki kõrvu“ ei olnud siiski mitte kõigil dajaki harudel ja tänaseni on säilinud sellise traditsiooni kandjatena ainult vähesed, peamiselt üle 70-aastased inimesed.

Venitatud kõrvadega väärikas eas dajakid olid nõus end meile näitama.

Suguharudes, kus varem oli see tavaks, ei ole lastel juba ammu enam kõrvu venitatud, sest on arvatud, et traditsioon on „vanaaegne“ ja et kardetakse jääda teiste naerualuseks.

Ühe artikli järgi on 82-aastane Pejung, kellel endal on 15-cm pikkused kõrvad, öelnud, et tema lastest kuuel seitsmest on pikendatud kõrvad, ja tal on kahju, kui tema lapsi on narritud. Kõrvadest on kirjutatud palju artikleid, mõned viited: üks artikkel siin ja teine artikkel siin ja kolmas artikkel siin.  Palju pilte leiab Googlest, näiteks kui sisestada otsingusse „long ears dayak“. 

Kõrvu venitati nii naistel kui meestel juba beebieast alates. Pärast sündimist pandi lapse kõrvatippu läbi tehtud augu rippuma üks ehetega rõngas. Igal aastal lisati sellele veel üks. Töö tegi gravitatsioon. Nii et 10-aastasel lapsel oli kõrvades 10 rõngast ja kui vanal inimesel oli 60 rõngast, siis oli ta 60-aastane. Osadel dajakkidel asendas rõngaid eriline metallist raske kõrvarõngas.
Eesmärk oli saada lapsele tulevikud tähtsam staatus ühiskonnas, seda võisid endale lubada tähtsamad ja rikkamad isikud. Kui isik oli rikkast perest, siis teda ei sobinud sõjasaagina orjaks müüa, nad olid suutelised oma võlad tasuma ja vajadusel ka vangistatu välja ostma.

Eesmärk ei olnud näidata ainult sotsiaalset staatust, vaid ka kasvatada kannatlikkust. Helmerõngad kõrvades lisandusid aasta-aastalt, vahel lisati neile ka metallist raskusi. See andis kandjale teada, et kannatused tuleb taluda vaikides ja et kannatusi tuleb taluda (eks ole väga eestlaslik – mõeldes näiteks Sepa/Avandi Tujurikkuja kannatuste laulule).

Ühe teise teooria järgi näitavad naiste pikkkõrvad ka naiste naiselikkust, meestel mehelikkust ja võimet pere eest hoolitseda. 

Täna tehakse "pikki kõrvasid" ka lihtsalt kaunistamise eesmärgil ja mitte sellises pikkuses kui traditsioonilistelt. Mõni hõim pikendab kõrvu, mõni hõim tätoveerib ja mõni paneb kuldhamba. Imelikke traditsioone on erinevaid. Indoneesias Bali saarel viilitakse ka tänapäeval noorukitel kihvahambad väiksemaks - „hambaviilimise“ tseremooniast võtab osa terve suguvõsa, see on tähtis sündmus noorukieast täisikka jõudmisel.

Dajaki tantsutüdrukud traditsiooniliste kast-peakatetega

Meile vaatamiseks – imestamiseks tulnud vanainimesed tundusid olevat vanuses 80+, külavanema sõnul oli mees vanem kui naine ja tema täpset vanust ta ei teadnudki. Noortel venitatud kõrvu ei olevat. Tegime nendega pilti ja kui pildid tehtud, läksid nad väärikalt ära oma tegemisi tegema. Eks see meile poseerimine andis neile veidi riisiraha.
Dajakke iseloomustavad ajalooliselt ka erinevad tätoveeringud, seda tehakse ka tänapäeval. Ka meile tantsinud noortel tantsijannadel olid pahkluu kohal säärel näha tätoveeringuid. Eemalt vaadates meenutasid need kaunistatud risti, mis nende usku arvestades on isegi loogiline valik.

Kast-peakatted

Isiklikult mulle tundub, et ega see pikkade kõrvade tava nii veider ei olegi, kui neid kõrvutada näiteks Myanmari inimestega, kus naistel metallrõngaid ümber kaela pannes kaela pikemaks venitatakse. Eks ka meie kõrvarõngad on ju vähendatud versioon dajaki tavast :).

Külavanem pidas kõne, dajaki tüdrukud tantsisid meile kaks traditsioonilist tantsu, siis tulid maikades mehed ja tantsisid sõjatantsu sellest, kuidas nad oma kodumaa eest vaenlase vastu võitlesid (külavanema sõnul nii, kuid tantsust oli pigem näha, et nad tantsisid ja võitlesid ühe naistantsija tähelepanu eest). Naljakad olid tüdrukute traditsioonilised kastikujulised peakatted, mis tantsu ajal pähe pandi. Tantsijaid saatsid muusikud.

Ühispilt tantsijate ja muusikutega.
Külaskäik meeldis meile väga.

Ja siis tantsisime meie meie võõrustajatele samuti oma tantsu, „Tantsime aissa“. Leidsime, et huvitav ei ole mitte see, kui turistidele rahvatantsu tantsitakse, vaid see, kui turistid ise kohalikele rahvatantsu tantsivad. Eks see olukord tuletas meile meelde kõiki neid kümneid (vanematel tantsijatel sadu) kordi, kui me Pärnus ja Pärnumaa turismitaludes oleme ise turistidele kohalike pärismaalaste tantse tantsinud ja neile tantse õpetanud.

Igatahes, südamlik vastuvõtt oli, meile pakuti ka lõunasööki, saime autentseid suveniire osta ning ka tantsida. Aitäh vastuvõtjatele!

Lapsed olid suhtlemisaltid igal pool, nii ka siin.

Tagasiteel läbi Samarinda sõites õnnestus meil lõpuks veenda bussijuhti ja reisisaatjaid, et läheksime mõnda kaubanduskeskusesse ja tõesti, viidi meid keskusesse nimega „Mall Lembuswana“. Tegu täiesti tänapäevase kaubakeskusega a-la PortArtur2, kus eri poed ja all suur toidupood. Naised ostsid endale mõned kolekleidid ja mehed mõned kole-T-särgid ja sai ka kohvikus käia. Tegu oli tavalise kaubanduskeskusega, mitte turistikaga. Tahtsin fotoletist enda kaamerale uut mälukaarti osta, pakkusin krediitkaarti, algul tundus, et kõik korras (jah, 3 % lisandub kaardimaksel, sellega olin arvestanud), kuid siis selgus, et ikkagi ei saa, et „vale panga kaart“: Et saab ainult mingi kohaliku panga (vist Mandin) kaardiga. Õuel oli terve rivi (ca 10-12) eri pangaautomaate, kust oleks saanud sularaha välja võtta, aga siiski loobusin. Tehing oli halvasti „klõusitud“. Kustutasin mõne vähemtähtsa video kaardilt ja sain pilte jälle juurde teha.

Samarindast läbi sõites leidsime midagi ühist ka Pärnuga – ka neil on oma linnalehmade kogukond. Ehk siis suhteliselt keset linna majade vahel tühjadel kruntidel oli näha kümnekonnapealisi lehmakarju rahulikult mäletsemas ja rohtu söömas. Kodune tunne tuli pealeJ.

Linnalehmad Samarinda linnas

Tagasi Tenggarongis, tegime väikse basseinipausi, puhkasime, tegime trenni ehk harjutasime läbi õhtuse ja homse päeva osad tantsud ning kell 18 oli tavapärane õhtusöögi aeg. Kell 19 väljasõit esinema, kell 20 kontsert. Seekord taas „kivilaval“.

Pealtvaatajaid jagus palju igale kontserdile

Kivilava oli tantsimiseks väga hea, kontsert läks hästi, pealtvaatajaid palju, eksimusi tundus olevat vähe (minul ei ühtki J), jõudsime rohkem ka artistlikkusele ja naeratusele mõelda. Õues endiselt +30 ligi, kokku viis tantsu, taas särk seljas märg, aga ei olnud väga raske.

Samal laval täna Indoneesia oma rühmad ja esimest korda esinesime koos rumeenlastega. Rumeenia rühma tantsud on kiired aga suhteliselt sarnased, mehed trambivad jalgu ja karjuvad, naised kilkavad (olen vist seda juba öelnud?). Rumeenia tudengite rühm oli huvitav veel selle poolest, et seal tantsisid kaks paari identseid kaksikuid mehi. Kokku olevat rühmas samal ajal tantsimas olnud kokku 5 paari kaksikuid. Kuigi Rumeenia meie jaoks juba peaaegu lõunamaa, olevat ka neil siin tantsida palav ning särgid meestel seljas märjad. Tantsud tulid neil hästi välja.

Hilisõhtune country-night oli USA-Idaho rühma ja Taiwani Yitzy Folk Dance Theatre rühma päralt. Õhtu nagu varemgi olnud – nemad tantsivad meile, siis tantsime koos ja pakutakse kohvi ja kooki. Taiwani rühma esinemised on kui omaette vaatemängud erinevate kostüümide ja maskidega. Tantsud ja kogu etendus on väga idamaise hõnguga, graatsiline, samas leidub ka võimlemiselemente.

Uurides Taiwani riigi tausta, üllatusin, et järgnevat infot varem ei teadnud: Taiwan on suure Hiina Vabariigi järjepidevuse kandja ehk Taiwani ametlik nimi on „Hiina Vabariik“. Suur Hiina on kommunistliku suunitlusega „Hiina Rahvavabariik“.

Ehk siis Taiwanisse pages Hiina valitsus pärast kaotust Hiina kodusõjas aastal 1949 ning pikka aega loeti Hiina Vabariiki ehk Taiwani kogu Hiina esinduseks maailmas. Hiljem saavutas suur Hiina Rahvavabariik siiski selle, et Hiinat hakati tunnustama iseseisva Rahvavabariigina, Taiwan kui Hiina Vabariik aga sattus omakorda osalisse isolatsiooni.

Taiwani tantsud erinesid teistest.
Foto: Chania_Darlis, Facebook

Hiina ei tunnusta Taiwanit eraldi riigina. 23,5 miljoni elanikuga Taiwan on suurim riik, mis ei kuulu ÜRO-sse, teda ei tunnusta de jure enamik maailma suurriike. Kui tahad suure Hiinaga konflikti minna, siis tuleb suhelda Taiwaniga.

Festivalil õnneks poliitikaga ei tegelda, Taiwanit esindas lausa kaks rühma noori tantsijannasid, kelle esinemist oli väga ilus vaadata. Nende juhendajad jõudsid ühe esinemise ajal ka meie Riho kätt ravida, kui ise eemalt vaatasid, et kuule, poiss, su käsi on ju täitsa haige. Oli jah haige ja järgmiseks päevaks oligi Riho peenes käes olev närvivalu kadunud.

Pärast country nighti said tugevamad teha veel öise ujumise, et seejärel rokiklubi mürtsumise saatel magama jääda. Hotelli meiepoolse tiiva all esimesel korrusel asus uhke rokiklubi, kus juba kella üheksast õhtul pandi muusika üürgama kuni vähemalt kella kolmeni öösel.

See oleks isegi arusaadav, kui seda tehtaks ainult nädalavahetustel (aga klubi töötas igal õhtul) või kui klubi oleks populaarne koht. Tegelikult oli nii, et me ei näinud eriti kedagi, kes klubisse oleks tulnud. Klubi ees tšillisid päeval ilmselt klubi enda töötajad, kes läbi aia valgeid päevitavaid naisi piilusid, klubi ees oli paar mopeedi ja mingit rahvamassi ei olnud kunagi näha (võib olla tulid nad pimedas ja salaja nii, et keegi ei näeks, kuidas moslemimaa kodanik patupessa läheb). Igatahes, kuna meie toad asusid otse klubi peal, siis enamus meie tubadest kajas rokimuusika rütmis poole ööni.

Hotelli nurga taga oli rokiklubi,
mis kostus läbi põrandate ka tubadesse

Meie tuba ei olnud päris klubiruumi kohal, aga ka meil vannitoas peegliklaas vaikselt klirises ja muusikamürin oli valjem kui euronormidega lubatud häälevaljus peale kella 11 õhtul. Olles tavaliselt õhtuks suhteliselt väsinud, siis väga suurt probleemi see müra meie jaoks ei kujutanud, kuid päris klubi pealolevates tubades pani muusika nii mõnegi pea valutama. Kui naised käisid mitmel korral mitmel õhtul müramuret retseptsioonis kurtmas, öeldi lõpuks, et saame teie murest aru, aga klubiruumid on antud rendile ja hotell ega ka muidu kõikvõimas festivalikomitee ei saa siin midagi aidata.

Meie hulgas levis ka teooria, et klubi tehti festivali ajaks spetsiaalselt, et näidata, et turistide jaoks on siin olemas ka sellised kaasaegsed puhkamisvõimalused. Mõned meie hulgast käisid klubi seestpoolt kahekümneks minutiks vaatamas, sisse olid samal ajal eksinud(?) ka mõned Leedu noored, kuid kohalikke küll näha ei olnud. Väljumisel anti mõista, et oleks pidanud sissepääsupileti ostma, meie omad tegid näo, et ei saa aru ja tulid tulema. Üks väga veider klubi igatahes.

Lõppes kivilava kontsert