Green Tenggarong ja Kumala Island

9. päev, N 25. august 2016

Päev algas varakult – hommikusöök 6:30, bussi 7:30, kella kaheksast üritus nimega „Green Tenggarong“. Kõigil osalejatel olid seljas ürituse sponsori, Bankaltim-panga logodega rohelised särgid ja mütsid.

Vaade Waduk Panji Sukarame-le

Koht, kuhu sõitsime, oli Waduk Panji Sukarame ehk Sukarame Panji Veehoidla (asukoht kesklinnast üle jõe samas linnaosas kus laupäeval sõitsime ka Puumuuseumi). Ehk linnaäärse veehoidla, mis küll rohkem tiikide süsteemi sarnane, kaldale on rajatud puhkeala, kus saab linnarahvas jalutada, loodust nautida ja ka üritusi korraldada. Seda puhkeala hetkel laiendatakse, praeguse olemasola võsastiku asemele istutatakse puid ja kujundatakse ümbrust pargisarnaseks. EIFAF festivalil osalejad istutasid samuti „Green Tenggarong“ üritusel puid, iga riigi esindajad said istutada viis durianipuud. Durianipuu iseenesest kasvab kaua ja suureks.

Wikipeedia andmetel on durian (või ka duurian) villapuuliste sugukonda kuuluv Kagu-Aasia troopikas kasvav puu. Puu kasvab 25 – 50 meetri kõrguseks ning kannab saaki tavaliselt kord 4 – 5 aasta järel. 

Noor duurianivili puu otsas

Wikipeediast: „Duriani tuntakse pea kogu maailmas hea maitse ning ebameeldiva lõhna pärast. Rahvasuus on duriani kohta levinud ka ütlus: "maitseb nagu taevas, haiseb nagu põrgu". Maitseb nagu karamell, maasikad, vahukoor ja juust kokku, ent haiseb nagu mädasibul. Puuviljaarmastajad tunnevad juba kilomeetri kauguselt durianile iseloomulikku lehka.“ Aasia lennujaamades on hoiatavad sildid, et duurianiga ei tohi lennujaama ega lennukisse ega üldse kuhugi ruumidesse siseneda. „Seda on keelatud süüa avalikes kohtades, kuna selle lehk ei meeldi paljudele. Duriane süüakse koos riisiga või jäätisega, samuti tehakse seemnerüüst ka moosi.“

Kahjuks meil ei õnnestunud duurianivilja süüa, aga nii jääb alles hea põhjus Aasiasse tagasi tulla. Et proovida midagi, mida Euroopasse reeglina ei impordita (haisu tõttu). Igatahes, istutasime parki viis duurianipuud, nagu seda tegid ka teised esindused. Kuna lisaks rahvusvahelistele osalejatele olid oma puud juba istutanud ka Indoneesia kohalikud folkloorirühmad, täienes park vähemalt paarisaja uue puu võrra. Arvestades, et duurian vajab kasvamiseks palju niiskust, loodame, et puud kenasti kasvama lähevad ning tulevikus võime omaistutatud puid vaatama minna.

Meie tiim, keskel istutatud duurianipuu.

Mis on „Green Tenggarong“?

See on osa suuremast programmist, mille eesmärk on vähendada süsihappegaasi Indoneesia õhus 26 % võrra aastaks 2020. Iga programmiga liitunud inimene peaks istutama vähemalt viis puud.

„Roheline Ida-Kalimantan“-programm on oluline, et toetada keskkonna säilitamist nii inimeste elukeskkonna kui ka taimestikku ja loomastikku keskkonnana. KuKar-i piirkonnas on algatatud selleks metsa uuendamisprogramm.

Pärast kõnesid oli aeg ühistantsimiseks

Green Tenggarong projekti eesmärgiks on linn, mis on roheline, puhas ja terve, ning sellega on liitunud ka iga-aastane rahvusvaheline ERAU Folkloori- ja kunstifestival (EIFAF) ja Regiooni Kultuuri- ja Turismivalitsus. Üritusel osalesid Kutai Regiooni Kultuuri- ja Turismivalitsuse juht Dra. Sri Wahyuni. MPP, ning ürituse peasponsori, Bankaltim panga esindaja ning kõik CIOFF festivali osalejad.

Peeti ka tähtsaid kõnesid – kõnedes öeldi, et ilu ükskõik kus ja millal meie ümber tuleb otsida ja nautida, see annab meile värskust ja jõudu oma igapäevatöös, igal elusolendil on vaja keskkonda, mis on puhas, roheline ja tervislik. Ja seda me peame hoidma ja säilitama kõik koos.

Kui kõned peetud ja puud istutatud, sai hommikueineks süüa (kuigi veel isu ei olnud) ning kohalikud indoneeslased mängisid pille, laulsid ja tantsisid meile taas poco-poco tantsu. Meie vaatasime pealt, tukkusime päikese käes ja siis lahkusime järgmisele üritusele Kumala saarele.

Kumala saarele saab üle jalakäijate silla.
Mopeed tuleb tasulisse parklasse jätta.

Kumala saar

Kumala saar keset Tenggarongi linna läbivat Mahakami jõge on kujundamisel puhke- ja kultuurikeskuseks. Saarele saab kas paadi või lõbusõidulaevaga, aga ka üle uue silla, sissepääs on väikese tasu eest (ilmselt 5000 IDR). Saarel liikumiseks on lahtised pisibussid, aga ka lasterong ning velotaksod.

Meie läksime saarele üle uue jalakäijate silla. Muuseas, uus on ka autode sild „Kukar Bridge“, mis viib üle Mahakami jõgi ja on pikim rippsild Indoneesias. Silla üldpikkus on 710 meetrit ja suurim toestuseta ala on 270 meetrit. Uus suur rippsild ehitati aastatel 2013 – 2015 ja see asendas 2011. aastal kokkuvarisenud vana silda.

Kuna jalakäijate sild viib ainult saarele, on see ligi poole lühem kui suur sild.

Sillalt oli näha ka kogu nädala toimunud traditsioonilisi sõudmisvõistlusi. Võistlused kestsd tõesti kogu nädala ja sõudjaid ja tundus et ka mootorpaate ning hulgaliselt pealtvaatajaid jõekaldail oli näha pea igal päeval. 

Kumala saarel ehk „Fantasy Island-il“ on puhkealad erinevate lõbustusplatsidega, laste autodroom, minikart, rahu monument, draakonibassein, köisraudtee, 78-meetrine Sky Tower ning saare otsas ülisuur Lembuswana kuju. Kõike seda meile ei näidatud.

Dayak Experience Center traditsioonilises pikk-majas

Meile näidati esmalt dajakkide kultuurikeskust, mis asus dajakkide traditsioonilises külakeskuses ehk pikk-majas. Keskusel on uhke nimi „Dayak Experience Center Menumbuhkembangkan“.

Dajakkide keskuses olid väljas dajakkide eluolu ning ajalugu tutvustav väljapanek, mängisid muusikud, käsitöölised demonstreerisid oma oskusi. Pildistan infoväljapaneku maha, hiljem loen, et dajakke ehk kohalikke põlisrahvaid on seitset eri rahvuskildu: Dayak Tunjung, Benuaq, Bahau, Modang, Punau, Basap ja Kenya. Suurem osa ekspositsioonist tundub olevat pärit Dayak Kenya ja Dayak Tunjung rahvuskillult, kellest esimest on täna järgi hinnanguliselt 30 – 50 tuhat inimest. Piltidel on näha traditsiooniliste väljavenitatud kõrvadega isikuid. 

Tseremoniaalriietus

Seintel on kirjeldused dajakkide traditsioonidest, loen välja, et näiteks matustseremoonia kestis 7-8 päeva ning selle osaks olid ka vastavad riitustantsud. Dayak Tunjung hõimu kohta, keda tänapäeval järgi ca 70 000, saan teada, et põhiliselt oli tegu teravilja- ja taimekasvatajatega: kasvatusobjektiks bataat ehk maguskartul, kassava ehk maniokk, mais juba 16. sajandi lõpust, kookospähklid, durian, cempedak ehk jackfruit ehk leivavili. Nende usuks oli animisn ehk eelkäijate vaimude kummardamine ning dünamism ehk üleloomulikesse jõududesse uskumine. Tänaseks on võetud üle kristlus või moslemiusk, kuid iidseid tavasid ei ole samuti unustatud.

Dajakke otseselt väljasuremisoht ei ohusta, kuna eri andmetel on dajakkide järeltulijaid Borneo ehk Kalimantani saarel veel 3-4 miljonit. Tõsi, nende rahvuslik eneseteadvus ei ole ehk kõrge, kuna elatakse linnades ja segi koos teiste rahvustega. Rohkem on dajakke Lääne- (33%) ja Kesk-Kalimantanil (46%), siin Ida-Kalimantanis on neid protsentuaalselt ja ka arvuliselt vähem. Ida-Kalimantanil on rohkem jaavalasi - 30 %, bugiseid 18%, banjari rahvust 14 %, kutailasi 9 %, dajakke ligi 10 % ning muid rahvusi ligi 19 % (Wikipeedia andmed). Paljud dajakid elavad veel ka esivanemate kombel džunglites, jahtides loomi ja kasvatades viljasid.  

Dajakkide keskuse kõrval oli Kumala „Inglise keele kool“, kus sai tundi lahtisest uksest ka piiluda. Tundusid päris algtaseme õpilased selles tunnis olema. Mind kutsuti ka klassi sisse, aga minu tagasihoidlikum pool ei lubanud mul sisse minna. „Mis nüüd mina?“. Täna kahetsen, oleks saanud huvitava kogemuse, suhelda ka kohalikega...

Kargutajad ehk karkudega kõndijad

Saarekülastuse eesmärk oli festivalikülaliste traditsiooniliste rahvuslike sportmängude päev. Üllatusena avastasime, et vanad dajakkide / Borneo saare rahvalikud mängud sarnanevad väga eesti mängudega.
Esimeseks – karkudel kõndimine – nagu meil, ainuke erinevus, et kui Eestis karkude jalatoed sissepoole, siis siin kohustuslikult tahapoole, mistõttu oli meie karguspetsialistidel palju raskem nendega kõndida.
Teiseks – puusuuskadel kolmekesi suusatamine – ka meil tehakse seda seltskonnamängudena suvepäevadel.
Kolmandaks meie köievedamist asendas siin bambusritva lükkamine, aga see on sama võistluslik.
Neljandaks - vurri keerutamine, kusjuures hoog tõmmatakse vurrile sisse ümberkeritud nööri abil.
Ning viiendaks võistluseks oli noole täpsuspuhumine torutaolisest taimest, mida mingil kujul ka Eestis vähemalt lapsena igaüks putkega või siis pastapliiatsikestaga on proovinud. Dajakid on kasutanud nooli ka mürginooltena vaenlaste vastu või jahil.

Ehk see on tõesti üllatav, kuidas teisel pool maakera on end ajalooliselt lõbustatud sarnaste mängudega. Meie võistkonnal läks kõige paremini karkudel kõndimine, olime võidust kolme meetri kaugusel, kuid leedukad tegid finiširuudustikus meile tippkargutajale „ära“. Saime auhinnatud teise koha.
Olenemata lahtistest seintest muutus sportmängude maja kiiresti umbseks ja higilõhnaliseks. Kas on võimalik välja arvutada, kui palju hapnikku kulutavad umbes 250 nooremapoolset inimest ühe tunni jooksul ja kas tõesti peaks siin ruumis ka ventilatsioon olema, kuigi majal seinu praktiliselt ei ole?

Nii dajakkide keskus, kõrvalolev keeltekooli maja kui ka sportmängude maja olid kõik kaunistatud uhkete dajakkide rahvuslike puuskulptuuridega. Need on tõesti huvitavad ja kuigi motiivid osaliselt kordusid, olid maja kõik postid teineteisest erinevate kujutistega. Majad ise asuvad samuti postide otsas. Ajalooliselt on alati džunglites vaja valmis olla selleks, et jõed oma kallastelt üle ajavad, samuti ehitati majad tihti osaliselt otse vee peale.

Pärast sportmänge külastan ka kohalikku WC-d, mis on tõeline vesi-klosett. Ehk siis auk jalajälgedega maas, kõrval veeämber ja kopsik. Kuidas vee ja kopsikuga toimetada, seekord siiski ei proovinud, näppasin WC-külastuseks enne lõunalauast veidike pabersalvrätikuid. 

Sarnane WC oli ka keskuses,
küll veidi uuem ja klantsitum

Aga usun, et oleks ka toime tulnud – nii toimetab kempsus ju vähemalt pool maailma rahvastikust. On levinud jutt, et moslemid kasutavad kempsus puhastamiseks enda vasakut kätt ja seepärast nad vasaku käega teist inimest kunagi ei tervita (väga mõistlik mõte, tundub mulle). Paremat kätt kasutatakse igal pool mujal, sh. ka söömiseks. Seetõttu võib juhtuda, et valge inimene satub oma vasakut kätt suhtluse ajal kasutades ebameeldivasse olukorda, sest seda ei taheta puudutada. Õnneks anname terekätt ikka parema käega. Kuna siin Kalimantanil ei ole kõik inimesed moslemid, siis näeme, et kätlemisel kasutatakse tihti hoopis mõlemat kätt korraga. Sageli kasutatakse tervitamisel ka parema käe asetamist oma südame kohale.

Eks ilmselt tänapäeval enda kasimiseks ei kasutata enam ainult kätt, vaid ikka vett ka J. Suurtes hoonetes ja hotellis on WC-d meie mõistes tavapärased, potiga. Mis seal ikka, kui pildistamisel südamest kahe käe pigistusega tänatakse, siis võtame terekäed vastu - ja nagunii on kogu maailm erinevaid baktereid täis.

Iidne sipelgalõvi hävitamas termiitide pesa

Osa bakteritest on jõudnud ka meie reisiseltskonna vähemalt pooltesse seedekulglatesse, mis teeb täna ka minul WC-s käimise sagedasemaks kui tavapärane. Ehk siis maakeeli öeldes on kõht lahti. Kergemaks ei tee enesetunnet ka palav ilm ja pidevalt joodav vesi. Õnneks oli tänane päev minul ainsaks oluliseks kõhulahtisusepäevaks... oehh...

Pärast sportmänge ja buffet-lauas lõunasööki, sai saarel vaid veidikene ringi vaadata. 

Kumala saare dajakkide tempel

Templi keskmeks on kuldne tool pühakutele.
Ja muidugi ka Lembuswana kuju.

Saarel dajakkide keskuse juures oli väikese Lembuswana kuju ja uhke trooniga riituseplats-avaõhutempel. Seal sai teha kohustuslikud Lembuswana-pildid ning oli aeg tagasi hotellikoju minna.

Kahju, et meid saare tipus oleva suure Lembuswana kuju juurde ei viidud. Seda megasuurt kuju sai vaadata otse linnast.

Tagasi hotellis. 

Täna oli hea päev- tuba oli koristatud, mida ei olnud juba viis päeva juhtunud. Prügikastid olid tühjaks tehtud, vannituba koristatud, WC paberit toodud, voodilinad vahetatud!? Ei või olla!? – kolmest voodilinast on kaks kadunud! Ehk toovad hiljem, äkki ei olnud puhtaid linu? Ootame hilisõhtuni, siis helistan vastuvõttu. Juttu nagu kuulatakse, aga siis kuulen, kuidas kõrval tegelikult mingit muud juutu räägitakse. Tunni aja pärast lähen otse vastuvõttu, proovin rääkida murest, keegi aru ei saa. Lõpuks kirjutan paberile trükitähtedega, et „Room 326 - please 2 bedsheet“. Poole tunni pärast toodi voodilinad tuppa ära. Asi toimib :) 

Kellraadio - juhtimispult

Kena - lõpp hea, kõik hea. Ei tahtnud kolmekesi ühe linaga magada. Kuna õues on püsivalt +30 kraadi, siis on ka hotellis pidevalt palav. Hotellitoas oleme öösel katsetanud erinevalt – kui konditsioneer on öö läbi sees, siis põrandal magajal hakkab kohe külm ja teistel hakkab külm hommikuks. Kui konditsioneer on väljas, siis kõigil kogu aeg palav, hommikuks kleepub voodilina selja külge. Konditsioneeri kraadide reguleerimine ei tundu üldse midagi muutvat (tegu mingi pooltsentraalse konditsioneeriga). Lõpuks teeme nii, et õhtul viimane magamamineja lülitab konditsioneeri välja ja hommikul esimene ärkaja lülitab uuesti sisse. Sisse- ja väljalülitamist saab teha otse voodist – kellraadiol on nuppe rohkem kui mõnel päris-raadiol.

Eestlased on tublid pealtvaatajad.
Tantsupõrand oligi juba täis.

Tänane country-night õhtu algas varem, kell 8, esimene pool oli võõrustajamaa Indoneesia korraldada. Tänasest toimuvad õhtud meie hotellis, kahjuks saal kajab vastu või on helivõimendus halvasti seadistatud - heli on väga kehv. Indoneesia tantsib meile, siis pakutakse kohalikke maiustusi, mis üllatuslikult on väga head ja mõõdukalt magusad.

Rumeenia rühm lõpuetendusel

Teiseks riigiks oli Rumeenia.
Rumeenia ja Bulgaaria tantsud on sarnased, naised kiljuvad, mehed loobivad jalgu, tempo aina kiireneb. Minu aeglase aju jaoks liiga kiire tempo. 

Ühistantsus siiski paljud meist osalevad, saavad hakkama. Indoneesia ühistants on tunduvalt meeldivama, lausa lummava meloodiaga, tantsuliselt sujuv ja järgitantsitav. Tegu taas siis poco-poco tantsuga, mis on line-tantsule sarnane tants.

Poco-Poco

Poco-Poco, Country - night Indonesia

Poco-Poco (hääldatakse "potcho-potcho") on line-tants ehk rivitants, mis on algselt pärit Indoneesia Põhja-Sulawesi saarelt Manado piirkonnast. Tantsijad, mehed ja naised, moodustavad rivid ja veerud, Kõik tantsijad teevad samu liigutusi, mida eestantsijad ette näitavad, tehes neid liigutusi nelja erinevasse suunda. Liigutused koosnevad kiikumistest, õõtsumistest ning erinevatest žestidest.  

Poco-Poco muusikaks on malai muusika, mida mängitakse traditsiooniliselt trummide ja gongidega, tänapäeval ka akordioni või elektriliste pillidega.

Juutuubis on üleval sadu erinevaid Poco-Poco versioone, mille ühiseks omaduseks just eelmainitud eri liigutustega neljas suunas tantsimine.

Indoneesia ja Rumeenia tantsude õhtule järgnevalt peame lõpuks paika panema ka meie enda country nighti kava. Täiesti ebademokraatlikult määrati ettevalmistamist läbi viima toimkond, kus Siret, Üllar ja Viive. Aga ka teised aitasid kaasa mõelda - ei hakka siin kõiki nimesid üles lugema. Pidi mõtlema, mida Eesti kantri-õhtul teha ja näidata. Ehk siis vaja Eestit tutvustada, mingi mäng võiks olla, natuke ette tantsida ja siis koos pealtvaatajatega tantsida. Lihtne.

Õpime Poco-Poco ühistantsu, mida peame tantsima ka lõpuõhtul

Meie õhtuks on kaasa võetud kuivatatud musta leiba ja ka igasugust nänni kingitusteks. Olenemata toimkonna loomingulise protsessi käigus tekkinud erimeelsustest ja väsimusest sai ürituse raamistik hilisööseks paika pandud ning tööülesanded jaotatud. Meie õhtu oli tulemas ülehomme, laupäeval.

PS.

Täna ei olnudki tantsukontserti, huvitav – nagu midagi oleks puudu... J

Avastame Tenggarongi

8. päev, K 24. august 2016

Kolmapäevane hommik algas üllatusega, mida ei osanud oodata. Arvestades, et saime pärast öist ujumist suhteliselt hilja magama, kuulsin vara hommikul, et keegi klopib nõudlikult uksele. Mõtlesin, et Raivo ajab meid üles, et on vaja kiiresti kedagi mingile üritusele saata? Läksin unesegasena uksele, seal naeratav toapoiss, kes ulatas mulle midagi ja lausus „Teie hommikusöögi kupongid, sir!“. Ahah. Lähen tuppa, vaatan kella – kell on 5:51.  WTF?

Welcome to Our Hotel Grand Elty Singgasana!

Teen ukse uuesti lahti, poiss lõpetab oma tähtsat toimingut juba ülejärgmise ukse juures. Hüüan talle, et „Tule siia!“. Tuleb, „Yes, sir?“. Mina: „Miks sa meid nii vara hommikul üles ajad?“. Tema ei saa aru. Näitan käega kella peale, siis panen käed pea alla, nagu magaks: „We are sleeping!“  Tema näitab talonge: „Sir?“. Ohkan, näitan talle, et talonge saaks panna ukse käepideme vahele ja et talonge saab ukse alt tuppa suruda. Ei tundu, et ta millestki väga aru on saanud, ütleb vaid, et „Thank You for a comment!“ ja läheb ära.

Piilun, mis ta edasi teeb, järgmise ukse juures topib ta talongid ukse alt sisse. Järelikult ikkagi sai aru. Olen täiega närvis, et kuidas keegi võib nii loll olla. Plaanin hommikul pöörduda hotelli retseptsiooni ja mänedžeri poole, kaevata igale poole kuhu saab. See ei ole normaalne, et minu jaoks keset ööd keegi su uksele niimoodi klopib! Igal üritusel korratakse üle, et nii tähtis on turistide tulek siia piirkonda, „Miljon turisti, miljon võimalust!“ „Miljon turisti, miljon öist äratust!“.

Mõtlen, et oleksin pidanud video sellest tegema, ja et ma homme hommikul teengi selle video, et panen selle video netti üles ja mitte ükski normaalne turist siia enam ei tule. Hotell reklaamib end pulmapakettidega, ilmselt on nende reklaam, et „Teie poolt pulmaöö,. Meie poolt äratus pulmahommikul juba kella viiest alates!“.  

Uni rikutud, vahutan end mõtetes välja ja rahunen maha. Hommikul mõtlen, et ilmselt tema jaoks ei olnud kellaaeg üldse mitte varajane – oli ju päikesetõusu aeg ja päikesetõusul tuleb islamiusklikel juba esimest korda palvetama asuda. Nii et paras aeg ärkamiseks.

Lihtsalt mina, aeglane õhtumaa inimene ei märka õigel ajal end üles ajada.

Loo iroonia on selles, et neid toidutalonge ei olnud tegelikult mitte kellelgi mitte kunagi vaja. Need toodi meile tubadesse, pandi ukselingi vahele, lükati ukse alt sisse, aga hotelli restoranis mitte keegi mitte kunagi nende vastu huvi ei tundnud. Mõned korrad jätsime need lihtsalt lauale, hiljem ei teinud sedagi.

Beseprah hommikusöök

Varahommikul läksid rühma esindajad Raivo, Age, Riho, Aili ja Urmas Beseprah hommikusöögile. Tegu siis sultani korraldatud traditsioonilise ühissööminguga endise sultanipalee, praeguse Mularwami muuseumi ees jõeäärsel Diponegoro tänaval. Tänavale maha laotatud toidulaua taga istuvad rätsepistes ühiselt nii Erau osavõtjad kui ka linnarahvas. Ühine laud on asetatud mitmesse ritta ja on kokku terve kilomeeter pikk.

Algul pidas regent Rita pika kõne, siis kolistati lokulaudasid ja alustati söömisega. Muusikud mängisid, keegi laulis ning veidi ka tantsiti. Kui anti märku lahkumiseks, tormasid kilekottidega kohalikud laudu koristama sellest, mis sinna veel jäänud oli. Selline veider vana traditsioon siis. Ja see toimus kõik hommikul kell kaheksa!.
Beseprah sümboliseerib sultanipalee hoolitsust sultaniriigi alamate eest. Täna osalevad beseprahist ka kohaliku valitsuse esindajad. EIFAF rahvusvaheline festival annab sündmusele ka rahvusvahelise ja pidulikuma mõõtme. 

Rännak mäkke

Samuti vara hommikul läks osa rühmast aga hoopis mägedesse matkama. Hotellist paistva mäe tipuni on teid mööda üle 5 kilomeetri. Tund mäeni, tund mäkke ja tagasi ning tund jalgsi tagasi hotelli. Või siis kohalike mopeedidega, mida mäejalamil taksoks kaubelda saab..

Tagasisõiduks sai kutsuda poisid kohalikust remonditöökojast, kes siis rolleritega väsinud turistid tagasi hotelli juurde tõid. Rolleripoisid said sõidu eest igaüks 25000 IDR ehk ligi kaks eurot, mis kohalikke olusid arvestades on ilmselt täitsa normaalne teenistus kümneminutilise sõidu eest.

Pilvepiiril

Rännak mäkke ja tagasi andis ka võimaluse näha kohalikku külaelu, põldudel töötavaid kohalikke ja muud elu väljapool linna. Mäkketõus ise oli suhteliselt järsk, abiks olid paigaldatud köied. Luts, Mae, Marek, Raigo, Üllar ja Viive alistasid kõrgema mäetipu läheduses ja heiskasid sinna Eesti lipu! Eelmistel päevadel oli sama mäetipp avastatud juba ka mitme teise Eesti esindaja poolt, aga millest pole pilti, seda pole olemas.
Tee peal nägid matkajad ka tavalist külaelu, väiksemaid ja suuremaid majakesi, riisipõlde ja aedviljade põlde, võsa ja külasid.. 

Mäeskäijad andsid turvameeskonnale võimaluse demonstreerida oma arvutusoskust - nad arvutasid tähelepanelikult, et kui kuus inimest läks mäkke ja neli tuli tagasi, siis kaks on puudu. Tegu ei olnud siiski lõpliku kaoga, Riho ja Marek tulid tagasi lihtsalt jalgsi ja see teatavasti on võrreldes rolleritega palju aeglasem liikumisviis.

Riisipõllul on saak valminud

Järelikult hoiti meil silma peal ka siis, kui me hotellist väljusime. Laurit proovis rentida ka mopeedi, aga saades hotellist eitava vastuse, tuli lisaks ära kuulata turvameeste monoloog teemal, et rolleriga sõitmiseks ei ole teil lubasid ning see ei ole lubatud ja üldse, see ei ole kuidagi võimalik. Proovides rentimistehingut sõlmida hotelli väravavalvuri juures, said turvamehed sellest taas teada ja jälle oli vaja ära kuulata, kui ilmvõimatu üks rolleri rent on ja et festivali külalised peavad liikuma organiseeritult bussidega, mitte omapäi.

Siit tekkis meil ka trotslik arvamus, et võib-olla me olemegi juba siin vangis, aga me ise veel seda ei tea. Minna nagu kuskile omaette väga ei lubatud, silm hoiti peal, ringi sõitsime politseieskordiga... Hotelli basseinis olid tumedate prillidega poisid millegipärast samuti valvel enam-vähem avalikult, näppides nagu juhuslikult basseini ääres oma nutitelefone. Lisaks üks töötaja pesi pikalt hotelli ühte akent maja basseinipoolsel küljel, kusjuures ühe akna pesu tundus võtvat aega vähemalt pool tundi. Keegi toimetas samuti maja katusel midagi väga asjalikult, kuid me ei saanudki aru, mida ta seal tegi. Sellised veidrad asjaolud annavad võimaluse igasugu vandenõuteooriateks.

Hotell mäe otsast üle džungli pildistatuna

Siiski võib ka uskuda, et jälgimise põhjuseks olid meie basseinis kümblevad kenad naisrahvatantsijad ning korraldajad olid lihtsalt mures, et mingeid probleeme rahvusvahelise festivali külalistega ei tekiks. Olime ju Indoneesia riigi ja kohaliku sultani kutsutud külalised ning „maailmas on ärevad ajad“.
Ka Indoneesias on aeg-ajalt toimunud erinevaid terrorirünnakuid, seda küll pigem Jaava ja Bali saartel.

Samal ajal, kui viibisime festivalil, tapeti ühel Indoneesia saarel kohalik katoliku preester. Kaks ja pool kuud hiljem visati aga Tenggarongi naaberlinna Samarinda katoliku kirikusse süütepudelid ja neli last said ränki põletushaavu. Ehk siis ka näiliselt turvalisel maal võivad hullud toime panna segaseid tegusid ja ka terroriakte.

Silt hotelli laes näitab suunda,
kuhu moslem peab palvetama

Indoneesia ei ole pikalt olnud turvaline islamimaa. Kõige verisemad kokkupõrked mässuliste ja kohalike vahel toimusid Indoneesia loodenurgas Sumatra saare põhjaosas, Acehi provintsis, kus toimus sisuliselt kodusõda 1970-ndatest kuni aastani 2004. Ja ka siis ei vaibunud võitlused mitte läbirääkimiste teel, vaid sisuliselt lõpetas sõja Aasias 2004.a. jõuluajal toimunud suur maavärin koos hiidlainega. Meedias on räägitud, kui rängalt sai kannatada Tai turismipiirkond, kus hukkus ligikaudu 5400 inimest. Kuid Indoneesias, peamiselt just Acehi piirkonnas, hukkus üle 130 000 inimese! Algul räägiti ka ligi 200 000 inimese hukkumisest! Ehk siis vähemalt 24 korda rohkem kui Tais! Aga Acehis ei olnud turiste. Hiidlaine pühkis ranna küladest tühjaks, piirkond oli nii hävitatud ja ligipääsmatu, et algul ei olnud teadagi purustuste suurus.

Sellest on levinud ka vandenõuteooria – kas hukkunute arv vastab tegelikkusele ehk kas ei lisatud hukkunute arvule ka kodusõja käigus tapetuid. Ilmselt seda ei saa kunagi kindlalt teada, aga fakt on, et alates 2005. aastast ei ole Acehi piirkonnas õnneks enam olulisi sõjalisi konflikte Indoneesia valitsusvägedega olnud. Piirkonnale anti veidi rohkem iseseisvust oma asjade üle otsustamisel ning keskvalitsuse sõjavägi viidi piirkonnast välja. Aceh on tuntud kui riigi kõige rangema islamiusuga piirkond, kus valitsevad karmid šariaadiseadused ja on muuseas ka hävitatud ristiusu kirikuid.

(Vaata ka sel teemal artiklit  http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel443_424.html)

Borneo saare suurimad vägivaldsed kokkupõrked on viimati toimunud Kesk-Borneos aastal 2001, kui tapeti ligi 500 Maduura saarelt siia saarele ümberasustatud immigranti. Vägivald põhjustas ka ligi 50 000 inimese põgenemise (BBC vastav uudis lingil). Vaata, kas julged lugeda vastavat uudist meie Postimehest (loe siit lingilt). Kindlasti loe, sest sellest artiklist saab huvitavat infot ka verevalamise tausta kohta.
Vastuseisu üheks põhjuseks oli inimeste ümberasustamine riigi sees, kus tihedamalt asustatud piirkondadest (peamiselt Jaava saarelt) asustatakse inimesi ümber vähemasustatud aladele, näiteks Borneo saarele. See tuletab meelde meile ühte tuttavamat olukorda ligi 30-60 aastat tagasi. Ehk siis suured riigid käituvad vahel sarnaselt, siin küll erinevatel põhjustel.

Täna oli vabam päev, vaatasin korraks ka teleuudiseid. Teleuudistekanalid tunduvad olevat kõik Jaava saarelt ehk pealinnast Jakartast pärit, kuna kellaaeg kõigil kanalitel ei ole mitte Borneo saare, vaid Jaava saare järgi.

Ingliskeelses uudistesaates olid kuumad järgnevad uudised:

1)      Jaava saarel Bandungi linnas pandi turistidele mõeldes sõitma punased kahekordsed ajaloolised taastatud bussid;

2)      Indoneesia sulgpallurid saabusid tagasi Indoneesiasse. Nad saavutasid kuldmedali segapaarismängus. Lisaks said Indoneesia sportlased kaks medalit tõstmises – üks naiste ja teine meeste võistluses;

3)      Singapuri endine president suri 82 aasta vanuselt;

4)      Itaalias toimus suur maavärin, 252 hukkunut;

5)      Malaisias oli kohtu all räppmuusik, süüdistatuna islami ja allahi solvamises. Kohtuprotsess ei olnud erapooletu, süüdimõistetule ei antud advokaati ning ta mõisteti süüdi;

6)      Indoneesia valitsus soovib karmistada terrorismi vastu võitlemise seadusi.

Ehk siis sellised täiesti tavalised uudised, mis mitte kuidagi ei seganud meie folkloorifestivalil osalemist.

Ladaya Tenggarong Amusement & Theme Park

Et mitte end basseini ääres ära põletada, nuiasime korraldajatelt võimalust minna linna ümbruskonnaga tutvuma. Meile kingiks antud raamatu järgi oleks pidanud ümber linna olema mitu turistide huviobjekti, näiteks pärismaalaste dayakkide küla ja mingi looduspark jms.
Soovisime minna ühte vabaõhumuuseumi laadsesse kohta, kuhu komitee festivali heakskiidul meid ka minna lubati.

Kohale jõudes selgus, et tegu oli vaba aja veetmise kohaga Ladaya Puhkekeskus ja Teemapark, kus oli ühendatud natuke puhkamisvõimalusi, natuke loomaaeda ja natuke Indoneesia Vabariigi ajalugu. Puhkemajakestes oleks saanud ööbida, lastele olid tehtud mänguväljakud, valmis oli seikluspark puude otsas turnimiseks. Loomaaias olid mõned ahvid, kaks päikesekaru, mõned sopa sees uitavad kilpkonnad ning palju erinevaid linde. Saime näha ka erinevaid kohalikke taimi ja nägime, et näiteks banaanid ja durianid kasvavad täiesti suvalistes kohtases, mitte ainult aiandites.

Leidsime kinnitust vaidlusalusele faktile, kas banaan on puu või rohttaim. Oli näha banaani"puud", mis sisuliselt on kui rohttaim, sest mahalõigatud taimest kasvasid keskelt uued lehed, justnagu rohttaimele kohane. Uurides hiljem internetist, selgus. et banaan ongi maailma kõrgeim rohttaim, mis võim kasvada 7 - 10 meetri kõrguseks. Siinsed kohalikud banaanid olid väiksed ja kõverad, absoluutselt euronõuetele mittevastavad. aga siiski täitsa maitsvad :).

Päikesekarud Ladaya puhkekeskuses

Päikesekaru on maailma väikseim karu. Täiskasvanud karu on 120 - 150 cm pikk ja kaalub 30 - 80 kilo. Elab Kagu-Aasias ja Indoneesia saartel ning kuna siin ei ole talve, ei maga nad ka talveund. Päikesekaru on kartliku iseloomuga ja väga maias. Pikad küüned võimaldavad kraapida puukoort ja sealt putukaid otsida. Päikesekaru sööb mett, putukaid, magusaid puuvilju, pisinärilisi ja vahel ka mõne linnu. Malaisias peetakse teda sageli ka koduloomana. Vihmametsade vähenemine ja küttimine on päikesekarudele suureks ohuks, kuid päris väljasuremisel nad veel õnneks ei ole. Päikesekaru on kütitud tema sapi pärast, millel hiinlaste arvates on tervistav mõju. Päikesekaru kohta vaata ja loe ka siit lingilt www.miksike.ee.

Indoneesia vabastamise auks

Huvitav oleks olnud kuulda selgitusi Indoneesia ajaloo kohta, sest just 71 aastat tagasi toimunud Indoneesia Vabariigi algusega seotud väljapanekud olid erilised ehk siis sellised, mida mujal pole näinud. Eksponeeritud oli tolleaegne tank, murdmas läbi Indoneesia vabaduse seina, poolekskukkunud vaenlase lennukid ja ka muu sõjavarustus...

Vahvaks leiuks pargis oli ka kohalik giid Lily, kes oleks osanud meile Indoneesiat ja meie linna tutvustada nii nagu päris giidid teevad. Ja ta oskas enam-vähem ka inglise keelt. Aga kahjuks järgmiseks päevaks selgus, et kuna ta ei ole komitee poolt heaks kiidetud, ei saa me tema teenust endale tellida. Ehk siis pidime ikkagi ainult oma vähejutuka reisisaatjaga läbi ajama.

Teiseks tänaseks „komitee poolt heaks kiidetud“ turismiobjektiks oli Erauga samaaegselt toimuv EXPO Kulinaariafestival ehk kohalik näitus-mess koos näitusehoone ja müügiplatsiga. Expol sai ostelda ja süüa-juua ning niisama ringi vaadata.

Karusell Expol

Maidu ja Marek kasutasid ringi vaatamiseks omapärast vahendit, mis ringiratast liikus ehk siis lastele mõeldud karuselli.
Häbi, see ei ole mõeldud täiskasvanutele!
Näitusehallis olid esindatud erinevad organisatsioonid, paljud neid millegi (näiteks orangutangide) kaitseks või promomiseks (loodushoid, turism, erinevad üritused).
Me millestki eriti aru ei saanud, aga tegime paljudega koos pilti, meid pildistati nii avalikult kui salaja ja mitmelt võeti isegi teleintervjuud
(kuidas teile siin meeldib, kas olete esimest korda Indoneesias, kas kõik on tore jne).

Expo näitusehallis

Pangabuss

Saime osta suveniire, üle pika aja leidsime ka korralikku kohvi ning platsi äärde oli toodud ka pangabuss, mis üllatusena selgus, et ei olegi Swedbanki leiutis.


Teisel pool EXPO-t, laval, millel me olime üleeile (siis kui vool ära läks) tantsinud, toimus mingit sorti laste talendikonkurss „Fashion competition“, kus lastele oli nukunäod pähe tehtud ja kohalikud rahvariided selga pandud.

Rahvariietes suur fashion-show

Meelde tulid kingituseks saadud rahvariides nukud – päris lapsed olid samasugused - süsimustad juuksed, suured silmad ja isegi kõrged kontsad kuldsetel kingadel olid sarnased.
Ehk siis nüüd olime meie need, kes tahtsid kohalikega pilti teha. Tüdrukud olid tulnud lausa teistest linnadest – Samarindast, Bontangist. Arvestades teeolusid, pidi see väga tähtis üritus olema, et siia sõita tasus.

"Emme, ma võitsin!"

Pärast EXPOT sõitsime veelkord läbi muuseumitaguse suveniiripoe. Muuseum tundus jälle suletud olevat, õnneks suveniiriturg oli lahti. Otsisime turistidele sobivat nänni, kuid külmkapimagnetid, linna nime ja Lembuswanaga tassid ja seinataldrikud ei olnud ilmselt veel Hiina tehastest siia jõudnud. Pidime siis leppima tagasihoidlikemate värviliste särkide ja naiste kolekleitidega.
Mina kui tuntud tassikollektsionäär ostsin siis kohapeal valmistatud (treitud) puidust tassi, millele ju võib ise „Tenggarongi“ nime peale põletada. Ongi erilisem ja ka loodussõbralikum kui Hiinas tehtud savitass ja müüja kinnitusel tõesti siinsamas piirkonnas tehtud. Täitsa isegi usun seda. Tegelikult tulekski alati toetada kohalikku kogukonda, mitte Hiina suurimat tassitehast.

Tervitus Indoneesiast: Palju õnne sünnipäevaks, Ülle!

24. august on ka meie hea direktori Ülle sünnipäev, saadame talle fototervituse läbi näoraamatu. Vahemaad tänapäeval ei takista. 

Õhtul esineme uuel laval, Taman Ulin ehk kivilava nagu me sellele nimeks panime. Kuna lava oli väiksem kui eelmised, valis Raivo sellise kava, et kõik tantsud ja tantsijad lavale ikka ära mahuks. Vahetult enne etendust sadas vihma, nii et osa lavast oli märg ja libe. Kava oli sama mis esimesel päeval Jõelaval ehk (ajaloo huvides): Tantsime Aissa, Sangaste Jussi armulugu, Kolgaranna tants, Korsaaride tants, Kuhhaanuška. Püüdsime tantsud ka seebikarbi-videosse, et etendus koos vahetekstidega saaks ka jäädvustatud. Panin oma fotoka ühele suurele kastile filmima. Pärast selgus, et see kast oli tegelikult bassikõlar ja osade tantsude ajal pilt kõvasti väriseb.

Indoneesia lasterühm

Tänane esinemine läks väga hästi, suuri apsakaid tantsu ajal kellelgi ei märganud. Rahvas plaksutas, elas kaasa, see annab tegelikult väga palju energiat ja tekitab hea tunde.

Seekord oli esinejaid neli: kaks Indoneesia rühma, Poola ja meie. Poola tantsitud tantsud olid Eesti tantsudega väga sarnased. Ka meloodiad olid tuttavad – üks tants algas nagu Eesti „Viiulipolka“, tantsiti ka reilenderit ja valssi. Väga sümpaatsed tantsud ja tantsijad olid. Enne meid esinesid Indoneesia laste rühm. Tüdrukud oma kohalikes rahvariietes olid kui nukud,.esinemine oli kena. Teine Indoneesia rühm esines peale meid, neid me ei näe, hingeldame parajasti telgis ja vahetan märga särki.

Esineb Indoneesia lasterühm

Õhtul pesen hotelli kraanikausis käsitsi särki, ei mäletagi, millal seda sai viimati teha (Miks tappa ennast tööga, kui seda võib teha pesumasin!). Lisaks särgile on märg ka vest, hommikuks on vesti peale kuivanud juba esimene soolatriip. Üllatusena märkan, et tegelikult ei ole +30 kraadi juures tantsimine nii raske kui siia tulles kartsin, ainult et vett juua tuleb palju ja koledasti higistama ajab. Üks mees väänas särgist sõna otseses mõttes higi välja, proovisin ka – mul see siiski ei õnnestunud.

„Kantri-nait“ on seekord Bulgaaria teha, tutvustati lühidalt riiki, tantsiti, saime kooki ja kohvi. Seekord ainult üks riik korraga, aga muidu selline tavaline "country-night". Homme tuleb varem ärgata, kuhugi saarele minek pidavat tulema.

Külas sultanil

7. päev, T 23. august 2016

Hommikusöök, rahvariided selga ja bussi. Meid kõiki ootab sultani vastuvõtt kell 10.

Indoneesia on riigikorralt vabariik, kuid ajaloolistel põhjustel on mitmes riigi osas säilinud ka selline esindusorgan kui sultan. Kutai Kartanegara, mis on üks üheksast Ida-Kalimantani provintsi omavalitsusüksusest (kokku kolm linna ja kuus piirkonda ehk regiooni ehk regency’t). Suurel Kalimantani ehk Borneo saarel ei ole säilinud rohkem sultaneid kui seesama üks, kes meid täna külla ootab.

Sultani palee Kedaton Kutai Kartanegara trepil

Kutai Kartanegara sultanaat sai alguse aastal 1300 ja kestis järjepidevalt aastani 1960. Esimesed 432 aastat oli sultanaadi pealinnaks Kutai Lama linnake, mis asub Mahakami jõe deltas ja kuhu google map’i arvates ei lähe tänagi veel ühtegi teed peale veeteede. 50 aastat oli pealinnaks Pemarangan ja alates 1782 aastast Tenggarong ehk siis viimased 234 aastat.

Sultan

Sultan Aji Muhammad Salehuddin II on teadaolevalt sultanite järjekorras juba 21. ja nimetati sultaniks 1999. aastal pärast pausi sultanite järjepidevuses, kui 1960. aastal viimane ametlik sultan esmalt vabariigi poolt võimult eemale tõrjuti (ja samal aastal ka suri). Tänase sultani kroonimise tseremoonia toimus 22. septembril 2001 ja seega on ta ametlikult sultaniks olnud juba 15 aastat. Sultaniriik Kutai Kartanegara ind Martadipura ja sultani ametikoht taastati mitte feodalismi elustamiseks piirkonnas, vaid  ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamiseks Indoneesia vanimas endises sultaniriigis. Samuti on mainitud selle olulisust seoses turismiga. Sultanil ei ole ametlikku võimu, tal on pigem esindusfunktsioon.

Sultan Aji Muhammad Salehuddin II on sündinud 24. oktoobril 1924 ehk tänaseks on sultan juba 92-aastane! Omal ajal on ta õppinud muuseas Java saarel Jakartas ning lühikest aega ka endisel Indoneesia emamaal Hollandis. Töötas varem riigi alluvuses, kuid ametlikult arvati erru juba 1965. aastal. Olles viimase sultani poeg ja kroonprints, nimetati ta sultaniks endiste sultanite järeltulijate ja riigi valitsuse kokkuleppel aastal 1999.

Sultanipalees

Sultani vastuvõtt

Kuna endine sultanipalee oli hävinenud ja selle kohale oli ehitatud muuseum, ehitati riigi toel 2002. aastal sultanile uus palee Kedaton Kutai Kartanegara, kus korraldati pidulik sultani vastuvõtt meile ehk rahvusvahelise folkloorifestivali EIFAF külalistele. Meie Lingtoni teatel sultanile linnas palees olla väga ei meeldigi, parema meelega viibib ta oma maamajas.
Sultanipalee saal on parajalt suur, et mahutada paarsada festivalikülalist ja keskele jääb ruumi ka tantsudeks. Kõigile on valmis seatud taas toidupakikesed valge kohvi kõrrejoogiga. :)

VIP-külalised koos sultaniga

Istume toolidele, saame veidi paleed vaadelda. Palee ei ole väga uhke, aga ei ole ka tavaline ruum. Seintel on üleelusuurused maalid sultanitest, ühel tunneme ära ka praeguse sultani. Näha on ka sultanaadi vapp ja veel mitmeid sümboleid. Naivistlikku olemusega sultanaadi lippu, millel kollasel taustal tiiger ja kroon, ei hakka kahjuks silma.

Sultanaadi lipp (Wikipedia arvates)

Sultan tuleb, teda toetatakse kahelt poolt, istub aukohale. Istub, vaatab, ei räägi. Tõuseb kinkide vahetamiseks ja pildistamisteks. Kõrval ilmselt tema järeltulija prints ning veel mingid tähtsad tegelased. Peetakse mõned lühikeses kõned, iga osalev rühm annab sultanile kingituse ning saab koos sultaniga ka pilti teha.

Pärast kingituste vahetamist sai koos sultaniga ka pilti teha

Ürituse algul selgub, et iga rühm peaks sultanile ühe tantsu esitama. Meie rühma saatja ei ole meile seda aga nii öelnud. Ütles, et iga rühm võib esineda, kui soovib. Enamus rühmi esitab ühe oma tavapärastest tantsudest, aga meil ei ole muusikat kaasas. Ei plaati, ei pulka. Mida teha? Üks mõte – tantsida labajalga ilma muusikata – on veider ja ilmselt jabur. Teiseks, rääkida kas Ukraina-Kanada või Poola pillimeestega – raske, kuna ei saa enne proovi teha. Kolmas võimalus – Age laulab ja meie tantsime midagi – kipub samuti mitte sobima, kuna Agel on hääl kähe ja kurk haige. Võimalus oleks ka mitte midagi teha, aga see solvaks sultanit (kõik teised rühmad esineksid). Lõpuks jääme Age variandi juurde, kes on hakanud enda häält natukesehaaval juba lahti häälitsema.

Esineb Rumeenia rühm

Ehk siis, kui meie kord tuleb, võtab Age üles regilaulu õunapuust, lauldes seda mikrofoni ja mida teised kõik siis kordavad, samas kägara-rivis lauljale järele sammudes. Kõla on saalis hea, rütm lihtne, kehvematele lauljatele ei ole liiga palju nooteJ. Age oli veidi närvis ekspromt – etteastest, lõpetab laulu veidi järsku, aga oleme oma esituse ausalt ära teinud. Kummardame sultanile. Kui muud ei ole, siis tegime kõige folkloorsema esinemise täna, teised rühmad tegid tavalist lavatantsu, loopides jalgu sultani poole (mis polevat üldse viisakas) ja karjudes arusaamatuid fraase (nagu rumeenlased).

Ka Raivo näos, kes istub „presiidiumis“, on näha rahulolu, et kõik läks väga hästi. Aitäh, Age!

Kaks rühma ei olevat veel teadnud, et peab esinema, aga neil olevat muusika igaks juhuks plaadil kaasas olnud. Siit moraal: rahvatantsijal olgu alati muusika või pillimees kaasas!

Regendi vastuvõtt toimus "kuninga väravates"

Regendi vastuvõtt

Sultaniga kingid vahetatud, kohustuslikud pildid tehtud, läheme otse edasi kõrvalasuvasse regendi ehk KuKari piirkonna juhi vastuvõtule. Valitsuse majasid nimetatakse kui „kuninga väravad“.
Need on linnas kõige uhkemad ja suuremad ning kõige paremas korras majad, reeglina.

Vastuvõtul peetakse tervituskõnesid, tänatakse osalejaid, austatakse CIOFF-i juhte ja vahetatakse kingitusi. Seekord kingitakse rahvariietes nukud, traditsioonilise lapsekandmise rätiku koopia ning Lembuswana kuju.

Ühistantsimine - mõõduvõtmine

Kuulutati välja lõuna rahvuslike toitudega (taas lookas rootsi laud - hea et rannahooaeg möödas on!) ning samal ajal esinesid lauljad koos bändiga. Oli võimalus ka karaokeks, mida keegi ka kasutas. Kui enamik külalisi oli lõuna söönud, hakati ka tantsima ja varsti oli tantsuplats täis.

Tõeliselt vahva oli see, kui delegatsioonide
esindajad hakkasid tantsupõrandal „jõudu katsuma“ ehk näitama, kes mida suudab. Venelased tegid kamaaruškat, ukrainlased hopakki, igal riigil oli midagi vahvat tantsu teistele näidata. Eesti au päästsid Lutsud ja Age Eesti tantsutrikkidega.

Hotell + bassein = puhkus

Pärastlõunal vaba aeg, bassein, kell 17 trenn. Trenniks leidsime seekord suurema ruumi hotellis sees, kus oli parem põrand kui õuesolev betoon ning saime tantsud läbi teha ilma omavahel riidu minemata. Tegelikult tegime trenni juba ka hotelli basseinis, kus tantsisime vees olles Kaera-Jaani, mis tuli hästi välja ja ka Oige ja Vasembat, mis ei tahtnud vees üldse õnnestuda. Lihtsalt nii raske on vees olles end kiiresti liigutada. Igatahes superlõbus meelelahutus.

Õhtune etendus oli juba tuttaval Jõeäärsel laval. Esinesid kaks Indoneesiat, Bulgaaria, Poola ja Eesti. Tegime eilse kava veidi ümber, tantsudeks jäid (taas „ajaloo huvides“ kirja pannes): Ukuaru valss, Vanaviisi valss, Vanaisa polka, Mul pole mõisa ja Kuhhaanuška. J.

Plats oli jälle pealtvaatajaid täis

Esinesime viimasena, rahvale meeldis Vanaisa polka algus ja mõisatantsu lõpp, oli kuulda naermist ja aplaus oli suurem. Ehk siis naljakad kohad meeldisid. Kui meie esituses millegi üle viriseda, oli see, et Vanaviisi hakkas väga vaikselt pihta ilma eelmänguta ja algus oli seepärast ebaühtlane, alustati vale jalaga. Igatahes, juhendaja võiks öelda, et ehk ei olnudki väga kohutav

Publik muutus iga päevaga selles mõttes paremaks, et aplausi oli rohkem kuulda, esimestel päevadel seda nii palju ei olnud. Kuigi juba esimestel esinemistel oli näha, et esinemiste vastu oli suur huvi. Inimesed tulid lava ette, võtsid jalanõud jalast, istusid nendele ning lihtsalt vaatasid terve etenduse ära. Ei käinud ringi, ei joonud mingeid jooke plasttopsidest ega ei kadunud lava eest minema. Superhea publik!

Tantsude ajal diskotuled välkusid ja lavale lasti "tossu"

Indoneesia rühmad olid traditsiooniliselt head, Bulgaaria trampis jalgu vastu lava ja naised kiljusid, mingil hetkel ei saanud aru, kas see oli veel kiire muusika või muutus juba müraks. Mehed kasutasid naisi selleks, et nende toel võimalikult kõrgele hüpata. Üks mees hüppas nii halvasti, et ilmselt väänas endal hüppeliigese välja. Toodi jääkott, jahutati, järgmisel päeval tundus, et mees käis jälle ringi.

Enne meie esinemist kadus lavalt valgus, heli jäi alles. Õnneks sai seekord paari minuti pärast kõik korda ja esinemist katkestama keegi ei pidanud. Tantsust saime hea emotsiooni, kõik läks hästi. Iga esinemine lõppes kohustusliku lühiintervjuu ja pildistamisega. Markol tuli hea mõte – teeme koos rahvaga selfie. Heli-Katri tuli fotokaga lavale ja tegi „selfie“ nii, et meie laval jäime koos rahvaga nii-öelda selfie-fotole. Rahvale see meeldis, meie lehvitasime lavalt neile, nemad lehvitasid meile.
Jess, esinemine läks korda!

Seekord tegime grupipildi koos õhtujuhtide ja kõigi pealtvaatajatega

Õhtu lõppes taas country-night-iga, oli Kanada/Ukraina ja Leedu õhtu.

Parim karjapasuna puhuja oli Taiwanist

Kanadast pärit rühmal oli identiteedikriis – olles küll Kanadast, oli tegu etnilise Ukraina folkloorirühmaga. Kord nimetati neid Kanadaks, siis jälle Ukrainaks. Kanadas elab eri andmetel 1,5 – 3 miljonit etnilist ukrainlast, ehk siis ei ole ime, et seal ka Ukraina rahvatantsuga tegeletakse (Kanadas tegeletakse isegi Eesti rahvatantsugaJ).

Ukrainlased panid rahva puhuma Karpaatia kahemeetrist karjapasunat, mille võistluse võitis Taiwani tüdruk. Siis tantsisid ette ühe pika ja suhteliselt keerulise tantsu ja tahtsid sellest osa publikule selgeks õpetada. Peab ütlema, et täielikult see neil ei õnnestunud, põhisammudest kaugemale ei jõutud.

Ei ole palvetund - leedukad panid tantsijad põlvili,
et nende ettetantsimist kõigile näha oleks.

Leedukad tegid miniviktoriini Leedu teemal,
tantsisid ette meile tuttava pannkoogitantsu ja õpetasid seda publikule. Hästi õpetasid, sest kõik said selle ka selgeks. Siis esitasid teise tantsu ja tegid publikule ka selle selgeks! Leedu pooltund jättis väga hea mulje – mõnikord on vähem parem (less is more).

Kantri-õhtu lõppes ka snäkkide ja kohviga, sõitsime tagasi oma hotelli ja seekord läksime veel öisele ujumisele hotelli basseini. Naiste juhtimisel viidi basseinis läbi hilisõhtune vesivõimlemistrenn päevaste pirukate kalorite kaotamiseks.

Uinusime taas ööklubi muusikatümpsu saatel, aga sellest hotelliteenusest täpsemalt mõnes järgmises postituses.