Kokkuvõte

Meie reis EIFAF festivalile kaugel Indoneesias on läbi. Osalesime Indoneesias Borneo saarel Ida-Kalimantani provintsis Kutai Kartanegara regioonis Tenggarongi linnas toimuval rahvusvahelisel festivalil „Erau International Folk & Art Festival“ ehk EIFAF.
Nägime Ida-Kalimantani provintsi, selle linnu, loodust ja inimesi. Saime palju huvitavat teada ja näha Indoneesia ühe osa kohta, kuhu eestlaste jalg harva satub. Nägime palju sõbralikke inimesi, palju siirast uudishimu ning suutsime oma olemasolu ja tantsimistega paljudele rõõmu valmistada.
Kohtusime Kutai Kartanegara ing Martadipura sultaniriigi sultaniga Aji Muhammad Salehuddin II. Ta on ainuke Borneo saare allesjäänud sultan, keda rahvas austab ja riik respekteerib. Nägime, et maailma suurim islamiriik lubab olla inimestel selles usus nagu nad soovivad, sest külastatud piirkonna enamus inimesi ei ole moslemid.
Nägime, peamiselt küll bussiaknast, et eluks ei ole palju vaja - piisab postidel eluasemest ja motorollerist. Piisab, kui saab õhtul sõna otseses mõttes maha istuda ja näiteks rahvatantsu vaadata.

CIOFF festival on asjalik ja professionaalselt korraldatud, üritused toimusid õigeaegselt, süüa sai rohkem kui jõudsime, bussid olid õige koha peal ja lavameeskond teadis, mis teeb. Väikesed viperused peavad alati olema, muidu ei saaks teada, mis kõik võiks veel viltu minna... :)

Aitäh CIOFF Indoneesiale, juht hr. Said Rachmat. Aitäh Kutai Kartanegara regent Rita Widyasari, Kutai Regiooni Kultuuri- ja Turismivalitsuse juht Dra. Sri Wahyuni ja teised, kes festivali korraldasid.
Aitäh Kutai Kartanegara ing Martadipura sultaniriigi sultanile Aji Muhammad Salehuddin II traditsioonide säilitamise eest!
Aitäh CIOFF Eestile, juht pr. Kati Taal, kes vahendas meile festivali kontaktid ja aitäh Eesti Kultuurkapitalile, kes meid rahaliselt toetas.
Aitäh Kirmase juhendajale Raivo Ermile meie tagautsitamise eest.
Aitäh meile kõigile Kirmases, et me nii toreda reisi ette võtsime!

Läheksime kindlasti iga kell Tenggarongi festivalile tagasi, aga jah - enne tuleb üle vaadata kõik maailma teised toredad kohad ja tantsimata festivalid... :)

Lõpetuseks: Selle reisiblogi fotod on tehtud Rahvuskultuuriselts Kirmas MTÜ liikmete poolt, kui foto juures ei ole märgitud teisiti.  Fotode põhilisteks autoriteks on Üllar Jõgi, Marko Šorin, Külli Šorin, Aili ja Urmas Põldsaar ja Maidu Kuuse. Teksti on kirjutanud Maidu Kuuse.

Tagasiside palume kindlasti meiliaadressil  'kirmasfolk (ät) gmail.com'
Jälgige meid aadressil kirmasfolk.wordpress.com või Facebook'is.

Peatse_tantsimiseni!
Pärnus, 29. detsembril 2016

Singapuri kaudu koju

13. päev, E 29. august 2016

Meie mittenunnu kollane buss

Äratus kell viis ja enne kuute olime bussis. Meie ilus kollane nunnu buss oli asendatud suure kollase totaalselt mittenunnu bussiga. Buss oli vana ja ilma igasuguste mugavusteta, kui konditsioneer välja arvata. Hotellist lennuväljale väljus politseieskordi saatel neli bussi korraga. Et oli alles suhteliselt öö, jäi enamus seltskonnast magama...

Seda seni, kuni buss äkitselt täie hoo pealt pidurdas ja vastassuunavööndisse põikas. Mis juhtus? Buss oleks äärepealt teisele bussile tagant täiega sisse sõitnud. Nüüd sõitis ta teistest bussidest ette, et nii-öelda oma sõitu sõita. Ja see sõitmine oli täiesti jube. Ilmselt oli bussil tema suuruse kohta väikene mootor, sest selleks, et mäest üles sõita, võttis buss enne kõvasti hoogu. Seega, mäest alla, hoog üles, uue mäekese tippu jõudes bussil „hing kinni“ kuni jälle mäest alla sõitma saab hakata. Seepärast ei saanudki ta teistega koos rivis sõita, nagu algul planeeritud oli. Mäest alla kihutamine tekitas veel paar ohtlikku olukorda, aga õnneks keegi surma ei saanud ega bussi alla ei jäänud... seekord.

Vahepeal tehti pissipeatus, kus meie juht politseieskordilt ilmselt sõimata sai, et ta teistest eraldi sõitis. Peale peatust sõitsime natuke teiste sabas, aga siis lasime teised eest ära sõita, et meie juht saaks oma bussile vastavat „jõnksutamissõitu“ edasi sõita.

Järjekordne pidurdus koos asjakohase liiklusmärgiga 

Umbes kolmetunnise teekonna lõpul Balikpapani lennujaama ehk finišisse jõudmine oli suureks kergenduseks. Ilmselt paljud meie hulgast ei oleks enam nõus uuesti selle bussi ja bussijuhiga sõitma. Isegi meie saatja Lington ütles, et meil oli „grazy driver“.

Lennujaam oli nagu lennujaam ikka, ainult et rahvusvaheliste lendude osa oli suhteliselt tühi. Kolme festivali rühma saabudes tehti check-in lauad lahti ja võeti pagasid vastu. Saime oma Lingtonilt viimast korda toidupakikesed, kus sees viiekäiguline hommikusöök ja pidime temast lahkuma. Tegime viimased shopping'ud, siin oli isegi turistide nänni müüa ja juba paari tunni pärast väljus meie Balikpapan – Singapur lennuk.

Singapuri jõudsime paaritunnise lennuga. Singapuris vahemaandumist tehes, kui on piisavalt aega, saab tellida endale tasuta linnaekskursiooni. Seda võimalust me tahtsime ka kasutada. Põhimõtteliselt jooksime vastavasse punkti, et selgust saada, kus öeldi, et tegelikult ikka päris hästi ei saa ja kohad on ka välja müüdud aga ehk õhtul viimasele ekskursioonile ikka veel saab. Enamus meie hulgast said end ekskursioonile möllitud, veidi hiljem registreerimisele saabunud Leedu rühm jäi sellest võimalusest ilma.

Kuna lennud olid eraldi ostetud, tuli pagas välja võtta ja panna õhtuni pakihoidu, end riiki sisse möllida (õnneks viisavaba) ja need (nagu mina), kes  paar tundi hiljem algavat ekskursiooni ei ootanud, said linna peale minna. Nüüd oli metroosüsteem meile tuntud ja sõitsime otse kesklinna, et valges kõik Singapuri tuntud vaatamisväärsused üle vaadata.

Singapuri Hiinalinn

Singapur on linnriik, mis eelmisel, 2015. aastal sai 50-aastaseks. Ehk just nii kaua ei olda enam Suurbritannia kolooniaks. Kolooniaks olemise aeg on andnud Singapurile kena linnaarhitektuuri ja inglise keele oskuse. Inglise keelt räägitaksegi siin kõige rohkem, olenemata rääkija tegelikust rahvusest. Teine levinum etnos siin on hiinlased.

Singapuri pindala on 710 ruutmeetrit ehk see on sama suur kui Saarde vald Pärnumaal, aga siin elab kokku 5,8 miljonit inimest. 1 ruutkilomeetril 8141 inimest. Ehk siis väga palju kireva päritoluga inimesi väga väiksel maa-alal. Singapuri linnriik asetseb Malaka poolsaare tipu juures asuval Singapuri saarel ja veel lisaks 60 väiksemal saarel.

Singapuri rajasid 1819. aastal kaubasadamana briti meresõitjad – maadevallutajad. Teise maailmasõja ajal oli Singapur jaapanlaste võimu all, 1959. aastal sai Singapur omavalitsuse staatuse ja alates 1965 on Singapur iseseisev riik.

Merlioni kuju, taustal Singapuri ärikvartal

Singapuri nimi tuleneb vanast sanskritikeelsest sõnast Simhapura, kus simpha on „lõvi“ ja pura on „linn“. Ehk siis lõvilinn. Sellest ka Singapuri sümbol, milleks on 1964. aastast lõvipea ja kalasabaga müütiline naissoost loom nimega Merlion. Merlion on kasutusel kui linna ja kogu riigi sümbol. Sõna mer tähendab merd ja lion lõvi. Ehk siis merelõvi. Lihtne.

Kala keha meenutab seda, et Singapur oli kunagi väike kaluriküla nimega Temasek, mis tähendab jaava keeles merelinna. Ehk siis kõik tähendused ja nimed jooksevad omavahel kokku. Esimene originaalkuju paigutati 1972. aastal Singapuri jõe suudmesse, kuid linna arenedes liigutati see 2002. aastal praegusesse asukohta Merlion Parki Marina Bay lahe äärde. Muuseas, 2009. aastal lõi kujusse sisse välk ja see sai kõvasti kahjustada, tänaseks on kuju parandatud. Lisaks originaalkujule on erinevaid kujusid veel, kokku on „ametlikuks“ tunnistatud viis Merlioni kuju. Ühte, ilmselt mitteamettlikku kuju nägime näiteks Singapuri Hiinalinnas.

Merlion, teispool Marina Bay lahte näha ka
Marina Bay Sands ehk "paatmaja"

Linna peamised vaatamisväärsused turisti jaoks asuvadki ümber Marina Bay ehk „merelahte“. Siin asuvad nimetatud Merlioni originaalkuju, meie jaoks huvitav kõrghoonetega downtown ehk kesklinn, samuti kolme tornmajaga „paatmaja“ Marina Bay Sands.

„Paatmaja“ ehk Marina Bay Sands on 2010. aastal valminud linnakuurort ehk resort. Kolme tornmaja katusel on Sands Skypark, mis on 1,2 hektariline troopiline oaas ja asub sama kõrgel kui Eiffeli torni tipp Pariisis.

Siin asuvale vaateplatvormile saab iga piletiostnu minna. Lisaks üle linna ulatuvale vaatele saab infot SkyParki ehitamisest ja kogu Singapurist. Pargi 12400 ruutmeetril on kasvamas 250 puud ning 650 taime. Torni nr 1 tipus on ka restoran ’Sky on 57’, kus number 57 tähendab korruste arvu.

Marina Bay Sands

Vaateplatvormi külalistel ei ole küll ligipääsu katusel asuval basseinile. Bassein on 150 meetrit pikk ja see on „äärtetu“, ehk siis basseini ühes ääres laiub tühjus.

Kogu kompleksis on mitu hotelli 2561 toaga, ülisuur kasiino, kaks teatrit, näituse- ja konverentsikeskused, kaubanduskeskused. Kogu ehitus on väga uhke ja läks ehitamise ajal maksma 8 miljardit Singapuri dollarit, mis on 5,5 mld eurot.

Meil oli aega seda kompleksi mitmelt küljelt väljast vaadata ning sai ka esimesel kahel korrusel kaubanduskeskuste alal ringi käidud. Kasiinosse igaks juhuks sisse ei läinud, mine tea, oleks äkki muidu planeerimata rikkaks saanud.

Singapuris on ka vanemaid maju

Vaatasime veel üle vaateratta ja Singapuri Vormel-1 võidusõiduraja, mis asub samuti täiesti linna keskel. Kõndisime nii vanade kui uute majade vahel ja külastasime ka Hiinalinna linnaosa. Pool päeva, mis meil vaba aega oli, läks kiiresti ja juba oligi vaja lennujaama minna, et õigel ajal check-in teha ning Helsingi poole lendama hakata.

Lennujaamas sujus kõik kenasti, kogu kamp oli jälle koos ning Finnairi lennuk väljus õigeaegselt. 

Euroopa, siit me tuleme!

14. päev, T 30. august 2016

Uus hommik võttis meid vastu lennukis. Lennukis tundus pärast palavaid suvepäevi troopikas suhteliselt külm, kas see oli sellest või viirustest, igatahes jäi vähemalt 4-5 meiega reisinutest pärast reisi lõppu külmetushaigusesse. Lennukis jagati küll tekke ja sai riideid selga lisaks panna, kuid +30 kraadi ei asenda paar lisatekki ja T-särki.

Tasapisi hakkas reisiväsimus meist võitu saama, nii et enam ei olnud reisiseltsilised nii lõbusad kui lõunasuunas lennul.

Helsingi lennujaam tundus juba armas kodune. Taas N^orra väikse propellerlennukiga 20 minutiga üle Soome lahe lennanuna tundus pärast maandumist väline jahe õhk hea ja kodusena. Meie, Eesti õhk!

Kell 8 olime Tallinna lennujaamas, kella 11-ks Pärnus.

Reis oli läbi saanud.

Maailma suurim veesõda

12. päev, P 28. august 2016

Belimburi peatribüün

Viimane festivalipäev algas kella üheksast vana sultanipalee ehk praeguse Mulawarmani muuseumi ees, kus pidulikult peeti kõnesid ja viidi läbi tseremoniaalne draakoni ujutamine Mahakami jões. 

Draakoni ujutamine sümboliseerib kõige esimese Kutai sultani naise – printsess Putri Karang Melenu - maaletulekut 13 sajandil. Ülisuured, hinnanguliselt ligi 20-meetrised kaks draakonikuju tulevad välja sultanipaleest ja suunduvad jõe äärde.

Lugu ise toimus 13. sajandi lõpul, kui üks riigialam leidis metsas puid raiudes ussikese, kes teda pisarsilmi kännul vaatas, viis ussikese koju, kasvatas teda üles, kuni ussist kasvas suur draakon. 

Draakonile ehitati suur trepp kuni jõeni, et ta saaks vette minna ning tema ujumise vahusest viirust pärast tõusnud tormituuli ilmus Lembuswana, kes tõi jõest gongi, millelt leiti beebi, kellest truu riigialam kasvatas üles kauni neiu printsess Putri Karang Melenu, kellest sai Kutai esimese sultani naine ja kõigi tulevaste sultanite esiema. Et siis lühidalt niimoodi.

Ehk siis kaks suurt draakoni viiakse sultani alamate poolt õlalkantuna jõe äärde ja kuna draakonid eriti hästi ise ujuda ei suuda (ehk ainult vene kirvest oskaksid), siis seotakse draakonid suure paadi külge, kes neid mööda vett ujutab. Ikka kolm korda vasaklut paremale ja kolm korda paremalt vasakule. Ning nende järel tulev vahuviirg näitab, et uus printsess on maailma sündimas.

Selle peale on sultan õnnelik ja draakoni ujutamise vahuviirust sillerdava veega piserdab sultan oma ümberkaudseid, mis vallandab üleüldise veesõja.

Selle tseremoonia nimi on Belimbur.

Olime pooltunnikese pildistamisobjektiks

Meie, festivalikülalised suurt osa sellest tseremooniast ei näe, kuna meid pannakse istuma aukohale sultanipalee esisele (ehk siis vana sultanipalee, mis täna on Mularwami muuseum), kus küll näeme eemalt tähtsaid VIP-e paleetrepil istumas ja kõnet pidamas ja sehkendamas, samuti näeme kahte ülisuurt draakonit jõe poole minemas, aga sellega on suures osas ka kõik. Ainult meie Raivo saab koos VIP-idega protsessioonis osaleda ning lähemalt üritust kaeda.

Ega iseenesest ei ole paha istuda varjualuse all, mitte kuumava päikese käes, kus isegi kaks noort vahimeest kuumarabanduses kokku kukkusid. Pärast vee-esmaabi suutsid nad kindlalt edasi seista nagu vankumatud tinasõdurid.

Pildiallkiri peaks olema, et: Mehed kui metsapullid

Meie lõbustasime end ise, näiteks tegime pilti sellest, kuidas me traditsioonilistes Kalimantani rahvariide osana tuntud turbanilaadsetes toodetes välja näeme. Seda kolmnurkset riideeset õpetati ekstra meile endale pähe  siduma. Põhiliselt on seda kahte mustrit – kivimuster ja lehemuster. Meie muster oli kivimuster. Ja see riideese, mis pähe pandi, kõlas midagi sarnast kui „pasabu“.

Lisaks, oodates seda, kuni draakonid jõe äärde lähevad ja seal ujuvad, olime ise kohalikele elanikele vaatamisväärsuseks. Nüüd tekkis juba kergelt sarnane tunne, mis võib olla loomaaia loomadel, kui neid pidevalt vaadatakse ja pildistatakse. Ehk siis see üle poole tunni aega, kui me paigal istusime, kohalikud pildistasid meid. Ja siis veel pildistasid meid. Ja siis veel. Kuna meid oli sellega üle nädala juba harjutatud, võtsime seda külma kõhuga ja pildistasime vastu J. Leidsime ka ühe rohelise mehikese, kellega ise pilti teha tahtsime. Ei saanud aru, kas ta oli kohalik või sissesõitnu ehk tulnukas.

Roheline mehike Tipsi... :)

Lõpuks saab iga ootamine otsa – sultan piserdas jõeveega oma ümbritsejaid ning lahti läks veesõda Tenggarongi tänavatel. Tegu on tõenäoliselt ühe suurima veesõjaga, mida maailmas peetakse. Juba enne kella üheksat kesklinna sõites oli näha veepüstolite, topside, ämbrite ja kilekottidega varustatud linlasi midagi jõe ääres ootamas. Mingil põhjusel seisis jõeäärsel väljakul tuletõrjeauto. Rahvast olid tänavad täis.

Kui sultan tegi esimese pritsimise, läks lahti ülisuur veesõda – kõik võisid kõiki pritsida. Reeglid tundusid olevat lihtsad – kõiki võid pritsida, aga nii, et haiget ei tee, näkku ei pritsi ning pritsida tuleb puhta jõeveega. Fotokaamerad ja telefonid pandi kilekotti ja silma alt ära taskusse.

Vett lendas nii ülalt- kui altpoolt.

Festivali külastajaid pritsiti algul ettevaatlikult. Kuna põhiline pritsimine toimus peatänaval, siis meie mehed läksid ka melu keskele, kus kõik pritsisid kõiki. Selleks ajaks oli tuletõrjeauto ka oma pumbad tööle pannud ning tegi rahvale vihmasadu. See oli nii äge. Jällegi, oli äge, kuidas kohalikud, algul ettevaatlikult, pritsisid ka meid ning nähes, et meil selle vastu midagi ei olnud, ka veidi julgemalt. Väiksed lapsed olid toredad, kuidas nad oma veepüstolist või veepudelist meid pritsisid, ise ema otsa vaadates, et kas ikka võib. Aga nagu öeldud, kõik võisid kõiki pritsida. Kuna õues on soe, ei olnud probleem märjaks saada. Kes veesõjas ei osalenud – te ei tea, millest te ilma jäite!

Meie tore bussijuht

Veesõda käis suurelt sultanipalee juures, aga veidi väiksemas mahus ka kogu linnas. Ilmselt sellel päeval on antud lastele luba pritsida ka mööduvaid autosid, ka meie bussi pritsiti päris kaugel kesklinnast.

Ühe vahva kogemuse võrra rikkamad, läksime hotelli riideid vahetama ja viimast pärastlõunat ekvaatori all nautima. Tasapisi hakkas kurbus sisse pugema – nii hea on soojas basseinivees loksuda, kui tead, et ülehomme pead Eesti +10 kraadi juures juba jope selga panema. Kodumõtted hakkasid tasapisi pähe ronima. Lasime end meie toredal bussijuhil veel lähimasse toidupoodi sõidutada, et osta kommi ja muud nänni kodustele.

Jäänud oli veel viimane õhtune pidu – lõputseremoonia. Pidulik lõpetamine koos õhtusöögiga toimus uues kohas – Putri Karang Melenu Buildingus - Putri Karang Melenu on see printsess, kelle Lembuswana vetesügavusest välja tõi ja kellest kasvas pruut kõige esimesele Kutai sultanile 13. sajandil. Ehk siis on ehitatud temanimeline peohoone. 

Lõputseremoonia algus. Chania Darlise foto.

Enne piduliku osa juurde asumist tehti üldine flashmob-sarnane video kõigi osalejatega, mis kutsus kõiki järgmise aasta CIOFF konverentsile Tenggarongis. See oli päris hea kogemus, kui veel kõigist sõnadest oleks aru saanud, mida hüüdma pidi ja kui kaamerad oleks alati töökorras olnud. Aga tehtud see sai.

Tundub, et Indoneesias kuulub iga korraliku peo juurde korralik söök koos karaokevõimalusega – nii ka siin. Kaetud olid väga korralikud buffet-lauad kõige hea ja paremaga – soojas lauas mitut sorti liha, kana, kala, lisaks ka supid ning ka magusalaud. Tundub, et oleks võinud mitme päevaks ette süüa, kui oleks mahtunud. Kui oled ära söönud, võid bändi saatel karaoket laulda.

Siis liikusime peohoonesse. Kuigi olime just söögilauast tõusnud, oli igaühele veel täiendav toidupakike samuti valmis pandud. Et kui kõht peaks tühjaks minema või nii... J

Lõputseremoonial peeti lühidalt paar kõnekest, seejärel iga rahvusvaheline rühm ja paar Indoneesia rühma esitasid igaüks ühe tantsu. Meie tantsisime Maie Orava „Palmse polka“. Valisime selle, kuna see tundus piisavalt fokloorsena, et sobida tähtsale folkloorifestivali lõpuüritusele.

Kirmas keeras täna festivalile selja.  :) 

Esinemised lõppenud, tehti kõigile suur poco-poco ühistants, mida olime varem õppinud, siis sadas laest alla kuldseid ja hõbedasi tähekesi ja kõik olid ülirõõmsad. Saime veel lõpuürituse pilti teha ja pidulik folkloorifestival „Erau International Folk Art Festival“ EIFAF 2016 saigi läbi.

Hea ja rõõmus tunne kestis veel tunnikese, kuni öeldi, et äratus on kuue tunni pärast kell 5 ja palun kõigil asjad täna õhtul ära pakkida. Et ei läheks nii nagu ükskord näiteks Peterburis juhtus, kus ühel tantsupaaril osa asju hommikul hotelli kappi ununesid. 

Kell pool kaks sai magama, äratus oli tulemas kell viis.

EIFAF 2016 festivali lõputseremoonia. Festval on läbi saanud.

Linnaekskursioon ja Eesti õhtu

11. päev, L 27. august 2016

Kauaotsitud postkontor oli täitsa kesklinnas olemas

Laupäeval oli meie kauaoodatud linnaekskursioonide päev. Esimene ekskursioon oli sellisesse toredasse kohta nagu postkontor. Nimelt olime juba mitu päeva varem uurinud, kuskohast saaks osta postkaarte ja postmarke ja kuidas neid saaks Eestisse saata? Küsisime oma reisisaatjalt, tema ei teadnud. Küsisime turumüüjalt - tema teadis, et jah postkontor on linnas olemas, aga kuskohas täpselt, tema ei tea ja tema teada sealt välismaale kirju ega postkaarte saata ei saa. Isegi samal Borneo saarel asuvasse Malaisiasse mitte. Samuti ei teadnud midagi postkontori asukohast hotelli vastuvõtt, mis on eriti imelik. Muidugi, teoreetiliselt võivad nad mõelda, et kes ikka nii ajast ja arust teenust nagu kirja saatmine tigupostiga tänapäeval vajab – saatke e-mail ometi!

Siiski – siiski, laupäeva hommikuks oli festivali komitee abiga bussijuhile selgeks tehtud, kuskohas asub Tenggarongi postkontor ehk „Kantorpos“ ja meid viidi pidulikult ekskursioonile postkontorisse. Kena Omniva-oranžides värvides maja oli.  Ja asukoht oli keset linna, sisuliselt sultanipalee juurest järgmine põiktänav!

27. augustil saadetud postkaart jõudis kohale 31. oktoobril.

Sisenedes postkontorisse jäime aga rumala näoga vaatama, sest ei olnud näha ei postkaarte ega marke. Ainult erinevate dokumentide ja rahakaartide saatmise paberite näidised. Pärast Lingtoni selgitust, mida me otsime, leidsid postitöötajad tagaruumidest üles ka postkaardid ning lubasid ka marke kleepida.
Kusjuures kaardid olid täitsa turistikõlbulikud, kaarte oli nii Lembuswanaga kui ka Erau festivali piltidega ning ka postmargid olid ilusad värvilised. Kaart 5 pluss margid 10, kokku 15 tuhat IDR ehk 1,1 eurot. Saime kaardid saadetud ja võisime neid ootama jääda. Ja oodata neid tuli kaua, sest koju kätte jõudsid need täpselt kaks kuud hiljem. Aga teadaolevalt kõik jõudsid ka kohale.

Puumuuseum

Teine turismiobjekt, mida külastasime, oli puumuuseum (või ka puidumuuseum, Museum Kayu). Seda puumuuseumi reklaamitakse kõigis Kutai Kartanegara turismiinfoallikates ja tegelikult oli tagasihoidlike vahenditega saavutatud päris hea väljapanek. 

Kasvavate puude näidised
Osa puid alles kasvasid muuseumi õuel

Puumuuseumile nime andnud osas oli väljapanek Borneo saarel kasvavatest puudest, sealhulgas näiteks mahagon, lõhnav ahvipuu, akaatsia, bengali viigipuu ja teised toredad lehtpuud, sh ka mõned viljapuud. Näha oli puutüvede näidised ja läbilõiked, ja ka see, mida puudest vanad dajakid teinud on – vitspunutised, tööriistad, mööbel, majad. Väljas olid mitme dajakkide traditsioonilise pikkmaja mudelid. Samuti oli väike väljapanek maitsetaimedest koos nende kirjeldustega.

Traditsioonilised dajakkide majad

Muuseumi sissepääsu juures oli algse Lembuswana kuju koopia, mille originaal peaks asuma Mulawarmani muuseumis. 

Mõneti kõige põnevamaks väljapaneku osaks olid kahe inimsööja krokodilli topised, üks 5,25 ja teine 6,8 meetrine. Krokodille on Indoneesias kolme liiki. Rannikualadel elab soolase vee krokodill ehk harikrokodill. Tegu on maailma suurima krokodilliga, kes elab kogu Okeaania piirkonna soolastes vetes ja nende isased kasvavad 5 – 7 meetri pikkuseks ning võivad kaaluda ligi tonni. Emased on veidi väiksemad.

Teine krokodill, kes elab ilmselt ka kohalikus Mahakami jões ja sellega piirnevatel soodes, on siiami krokodill. Siiami krokodill on samuti päris suur - tema isasloom võib kasvada samuti 3 – 4 meetri pikkuseks, emasloom on väiksem.

Soolase vee krokodill ehk harikrokodill. Foto Vikipeedia /
 Obtained from Molly Ebersold of the St. Augustine Alligator Farm,
Public domain, www.fhwa.dot.gov

Kolmas krokodilliliik, kes tegelikult ei olegi päris krokodill, on hoopis valegaviaal ehk gaviaalkrokodill. Tegu on pisut eelajaloolise välimusega loomaga, kellel krokodilliga võrreldes palju kitsam ja pikem ninaosa.

Tenggarongi läbivas Mahakami jões võib ilmselt kohata kas siiami krokodilli või haruldasemat gaavialkrokodilli või külalisena temast suuremat soolase vee ehk harikrokodilli. Arvestades, et jõgi ise on ligi 1000 km pikkune, on neil palju ruumi ja nad ei pea just Tenggarongi linna keskel elutsema.

Tenggarongi Puumuuseumis on välja pandud kahe harikrokodilli topised, kes on Ida-Kalimantanil „arreteeritud“ (nagu sildil kirjas) ja süüdi mõistetud inimeste tapmistes. Need mõlemad krokodillid tapsid inimesi 1996. aastal, aga mitte siin kohalikus jões, vaid kaugemal, merega ühenduses olevas soos. Seinal oli ka pilte ja ajaleheväljalõikeid krokodillide „arreteerimisest“, oli näha ka arreteerimisel konfiskeeritud inimkätt ja jalga, välja olid toodud kõik hirmuäratavad üksikasjad. 

Ehk siis need nunnud krokud mõisteti süüdi inimsöömises koos kogu vara ja elu konfiskeerimisega ja neist tehti topised. Lingtoni sõnul on krokodille jões vähem kui vanasti, kuid siiski võib neid kaugemal aeg-ajalt silmata. Kevadel olevat Lingtoni sõber pildistanud krokodilli Tenggarongi lähedal jões.

See harikrokodill tappis 1996. aastal inimese ja peab seetõttu nüüd topisena muuseumis olema.

Kas pilti võib teha?

Enne kolmandat turisimiobjekti tekkis tunnike vaba aega, mille ajal sai kesklinnas jalutada. Osa meist läksid viimast korda suveniiriturule, osa jõe äärde patseerima. Mina ja veel mõned tšillisime Mulawarmani muuseumi ees, kuna selle kõrval oli meie kolmas vaatamisväärsus. 

Olime juba harjunud, et meiega taheti pilti teha, kuid seekord oli näha, et pilti ei tahtnud teha mitte kohalikud, vaid nn. siseturistid. Küsisime, kust nad pärit on - vastuseks, et Samarindast ja Balikpapanist. Ehk siis teistest linnadest tulid laupäeval turistid siia Tenggarongi, et muuseas ka festivalikülalistest pilte teha. Oleme ikka jube kuulsad :p :)... Ikka oli veel natuke naljakas :).
Võib arvate, et siseturismi sihtkohana on Tenggarong täiesti arvestatav sihtkoht, sest mida siin paaripäevasel ringkäigul vaadata, seda on. Alates sultanipaleest, Kumala saarest ja muuseumitest kuni planetaariumini.

Kolmandaks ettenähtud turismiobjektiks peale postkontori ja puumuuseumi oligi Tenggarongi Universumi Planetaarium. Planetaarium on üks kolmest Indoneesia planetaariumist ja avati aastal 2002. Ringikujulises saalis näidatakse projektoritega maailmaruumi teket ja tähti taevas. Just nii nagu Pärnugi planetaariumis. Ainult selle vahega, et Pärnu planetaarium töötab, siinne ütles üles peale suurt plahvatust päikesesüsteemis. Õnneks plahvatus oli ainult taevaekraanil, mitte päriselt. Pärast seda oli vaja arvutile restart teha, kuulsime windows-tune heli mängimas ja ootasime kannatlikult ligi pool tundi. Ei saanudki tööle, loobusime ootamast, läksime välja, et minna hotelli lõunasöögile. Leedu rühmal, kes käis planetaariumis päev varem, vedas rohkem – kuigi ka neil päikesesüsteemi näitamisel arvuti hangus, näidati neile vähemalt mingit multifilmi selle asemel. Tenggarongi facebooki lehel teatati enne jõule, et pärast remonti on planetaarium taas avatud. Eks siis peab uuesti minema...

Kunstiline lähenemine maakaartidele

Planetaariumi eesruumides oli ka vahva gloobus, kus maade ja riikide kontuuridega olid kunstnikud väga vabameelselt vallatlenud – Eesti oli Taani ja Poolaga lähedastesse suhetesse pandud ja Venemaast eraldas meid Läti ja Leedu. Õnneks ei olnud meil kaasas ühtegi maateaduse õpetajat, kes oleks ilmselt infarkti saanud sellist maakaarti nähes. Pärast sellise gloobuse nägemist ei oleks ka planetaariumilt endalt saksalikku täpsust eeldanud?

Igatahes samal ajal planetaariumi külastanud õpilastele oli planetaariumi külastus seekord tavalisest huvitavam – nad nägid päris lähedalt valgeid inimesi. Ja see on ju alati äge!?

Paadisõit Kumala Fantasy Islandile

Pärast lõunapausi algas päeva tähtsaim üritus – tänavaesinemine Kumala saarel. Seekord viidi meid saarele laevakestega. Koos meiega esinesid Indoneesia täiskasvanute rühm, poolakad ja ka Taiwani üks rühmadest. Kava pidi seekord olema pikem ehk pooletunnine, mis tähendas kümmet tantsu.  

Päike paistis esinemise algul täiega, meie esinemise lõppedes aga hakkas vihma tibutama. Poolakad said esineda juba vihmahoogudega võidu. Kuna tänu soojale ilmale on ka vihm soe, siis ei olnud sellest suurt lugu.

Tantsisime tänaval, st kivisillutisel, rahvas oli ümberringi. Teadaolevalt olid vaatajate seas ka tähtsad ninad festivali komiteest ehk peakorraldaja ja CIOFF-i esindajad. Seega oli tähtis perfektselt esineda. Usun, et tulime oma ülesandega ka hästi toime. Kuna Eesti tantsud on Indoneesia tantsudest väga palju erinevad, siis ka pealtvaatajate reaktsioon meie tantsudele oli väga naljakas – plaksutama hakati näiteks ainult selle peale, kui me valssi tantsima hakkasime. 

Ingliskade rivi oli päris sirge

Üldse elati tantsudele väga hästi kaasa, plaksutati palju, nii „Mulgi polka“ naljade peale kui „Mul pole mõisa“ tõstetele.

Paneme siinkohal ajaloo huvides kirja ka tantsud, mida tantsisime: Ingliskad, Tantsime Aissa, Kolgaranna tants, Vanaviisi valss, Ukuaru valss, Vanaisa polka, Mulgi polka, Sangaste Jussi armulugu, Mul pole mõisa ja Kuhaanuška. Tantsud võeti kõik publiku poolt vastu hästi, midagi väga sassi ka ei läinud. Kena esinemine oli. Väänasime särgist vee välja, nägime, kuidas üks Poola rühma tantsija palavusest kokku kukkus, vaatasime veidi teiste tantsimist ja siis läksime tagasi paadiga koduhotelli poole.

Bepelas tseremoonia sultanipalees

Õhtul oli vaja meie esindusel (Raivo, Urmi, Urmas, Viive, Üllar, Raigo) minna veel sultanipaleesse Bepelas tseremooniale. Sellel tseremoonial mängitakse läbi esimese sultani maaletuleku lugu. Sultanit riietatakse kollasesse kangasse, joonistatakse riisile mustreid, lauldakse, sultan astub maal oma esimesed sammud. Tseremoonia oli uhke ja pidulik ja seda viidi läbi terve Erau festivalinädala igal õhtul. Kas tseremooniad õhtuti erinesid või olid samad, ei ole teada.

Samal ajal tegime viimaseid ettevalmistusi Eesti country-night õhtuks. Üritus pidi algama kell 11, aga meie Bepelas-esindust olnud veel tagasi. Ilma oma arvutipoisita ei saanud me ka sisuga alustada. Ka poolakad ei olnud kohale jõudnud. Kui aeg oli  ligi 10 minutit üle läinud, jõudsid oodatud kohale ning saime üritusega pihta hakata.

Meeste tants meeldis vaatajatele

Eesti kantri-nait oli kindlasti kõige parem Eesti kantri-nait :). Üritus viidi läbi Sireti juhtimisel – esmalt rääkisime veidi Eestist, et me oleme väga väikesed ja et meil on blondid naised. Rääkisime, et meil on iga viie aasta järel suur tantsupidu, kus 11 000 tantsijat tantsivad korraga ja näitasime terve tantsupeo ka ära – õnneks küll üheminutilise variandi tantsupeost. Õpetasime rahvale meie keerulisi tähti Õ, Ä, Ö, Ü ja sõnu nendega, nagu näiteks „jäääär“ ja „Ülo jõi jõe ääres õlut“. Arvasime varem, et meie täpitähed on kuradi keerulised, aga tegelikult oskas rahvas neid tähti väga hästi järgi hääldada.

Seejärel pakkusime rahvale Eesti musta leiba dehüdreeritud kujul (st kuivikuid) ning kinkisime kõigi delegatsioonide juhtidele mälestusesemeid Eestist.

Vööde punumine tekitas elevust

Demonsteerisime Eesti rahvariiete võõ mahavõtmist ja pealepanekut ning lasime võistkondadel vöödest patsi punuda. Seejärel tantsisime ühe mehise „Õllejenka“, mis leidis hea vastuvõtu ja nüüd kutsusime ka rahva tantsima. Õpetasime neile kaks tantsu: kolonntantsu ja meie repertuaaris oleva poolrahvaliku tantsu „Sofi ja Fifi“.

Ja oligi meie pool tundi läbi. Tundus, et pealtvaatajatele – osalejatele meeldis ja meile endale ka meeldis.

Viimase country-nighti viimane riik oli Poola. Poola esitas video oma maast, natuke rääkis sinna juurde, siis tantsisid ja siis tantsiti ka koos rahvaga paar tantsu. Ka nende õhtu oli vägagi OK.
Sellega olidki festivali kantriõhtud läbi.

Linna asutajate (?) kujud Mulawarmani muuseumi ees. Paat oli küll kuivale jäänud. 

Samarinda ja dajakkidel külas

10. päev, R 26. august 2016

Ninaahve me ei jõudnudki vaatama. Foto David_Dennis
Originaal Flickris D. Dennis, Proboscis Monkey in Borneo 

Hommikupoolik on vaba ja avaldasime soovi linnast välja sõita. Algne plaan minna vaatama kuulsaid Borneo saare ninaahve ei õnnestunud. Selles piirkonnas on neid suhteliselt vähe ja lähim koht, kus neid vaadata saaks, olevat päevatee kaugusel. Bulgaaria rühm käiski Balikpapani lähedal asuvas Samboja Lestari orangutangide rekreatsioonikeskuses „Caring for our Environment“. Neli tundi sinna ja neli tundi tagasi, piltide järgi vaadates nägid bulgaarlased natuke džunglit, paari päikesekaru ja orangutange. Ninaahve ilmselt selles keskuses ei olnud. Samas ei ole kirjanduse järgi ninaahvid Borneol haruldased, ka Tenggarongi Kumala saarel olevat varem ninaahve elanud, täna enam mitte.

Ninaahvid on kuni 75 cm pikkused ja kuni 22-kilosed pärdiklased, kes pärismaalaste arvates on olnud ka pühad loomad. Nende välimuse tõttu on neid nimetatud ka "hollandi ahvideks" - suur nina, valge inimese päikesepõlenud nägu, ja kohmakad liigutused - ilmselt sarnanesid ahvid esimeste Hollandi maadevallutajatega. Ninaahvidest on lühike humoorikas kirjeldus siin lehel (link).

Me ei tahtnud terve päev ahvideni ja tagasi sõita, seepärast otsustasime, et ei võta nii pikka reisi ette, vaid läheme komitee poolt heakskiidetud pärismaalaste külaga tutvuma. Kuna tegu festivalivälise külastusega, siis pidime selle sõidu omast taskurahast kinni maksma, igaüks maksis 266 000 IDR ehk kokku siis ligi 6,1 miljonit IDR-i.  Mis see kuus miljonit siis ära ei ole.

Dajakkide külas võttis meid traditsioonilise pikkmaja ees vastu
ja saatis ka ära kohalik külavanem
koos kohalike laste "delegatsiooniga" :) 

Kutai regioonis peetakse igal aastal ka dajakkide folkloorifestivali, mis toimub ühes kolmest kultuurikülast: need kolm dajakkide küla on Lekaq Kidau, Lung Anai ja Sungai Bawang.

Festivalil näitavad dajakkide külaelanikud traditsioonilisi tantse ja muusikalisi esinemisi, samuti traditsioonilisi rituaale ja tseremooniaid. Osaleda saavad ka külastajad. Festivalid toimuvad traditsioonilistes „pikkmajades“.

Meid viidi organiseeritud korras Sungai Bawangi dajakkide külla. Küla nimi oli Desa Budaya Sungai Bawang (Sungai Bawang Kultuuriküla), aadress JL. Anyeq Apui 75832, Kutai Kartanegara, Muara Badak piirkond.

Ehk siis dajakkide külla, kuhu oli ligi pooleteist tunnise bussisõidu tee. Küla asus teispool Samarinda linna, sõitsime mere suunas. Kui olime oma linnast välja sõitnud, hakkasime oma reisisaatjat pinnima, et ta vähekenegi räägiks ka nn. tavalisest elust. Sülvi istus meie saatja juurde, küsis küsimuse, sai vaikselt vastuse ja siis Sülvi rääkis mikrofoniga valjult edasi. Kokkuvõttes poiss rääkis ja teadis küll, aga iga sõna pidi talt välja pinnima.

Samarinda on Ida-Kalimantani provintsi pealinn.

Linnatänavate ääred on pea katkematu
rivina täis igasuguseid ärisid

Tegu on kogu Borneo saare suurima linnaga, 2014. aastal on arvestatud kokku 840 000 elanikku. Asub ta samuti nagu Tenggarong Mahakami jõe ääres, linn on asutatud juba aastal 1668 hollandlaste eest Sulawesi saarelt põgenenud bugise rahva poolt, kes siin kohaliku sultani poolt maad said ja oma asunduse rajasid. Linn oli pikka aega suhteliselt väike, suureks on see kasvanud alles viimase 60 aasta jooksul.

Linna nimetus Samarinda on tulenenud bugise rahva majade välimusest ja „samerenda“ tähendas „võrdse kõrgusega“. Ehk siis nende traditsioonilised majad olid sarnased, ehitatud jõe äärde parvedele ja olid ühekõrgused, olenemata, kellele maja kuulus. See pidi väidetavalt rõhutama kõigi elanike võrdsust.Sõites Samarinda linna vahel, ei olnud näha, et tegu oleks nii suure linnaga, kõrghooneid praktiliselt ei ole, enamus maju tee ääres on väiksed elumajad-ärid, sekka mõned 2-3 kordsed majad. Üks suurim hoone, mis teele paistis oli vast 8-korruseline.

Kuju Tenggarongis

Vaatamisväärsustest nimetakse ainult Ida-Kalimantani valitsuse hoonet, suurt Ulu silda üle Mahakami, Islamikeskus-mošeed, Palaran staadioni ja Mulawarmani Ülikooli.  Seda kõike meile taas ei näidatud. :)

Linna üheks sümboliks loetakse Irrawaddy delfiini, kellele on linna püstitatud ka mälestusmärk. Nägime selle delfiini kuju tähtsal kohal ka Tenggarongi linnas, arvasime algul, et tegu on lutsukalaga.:) 

Pesut di Danau Chilka, Orissa, India

Ametlik nimi tõlgituna inglise keelest on Irrawaddy delfiin. Irrawaddy on suur jõgi Aasias, Myanmaris ehk Birmas, kus delfiin varem elas, täna on seal järel alla 100 delfiini.

Tegu on imetajaga, vaalaliste sugukonda kuuluva mageveedelfiiniga  (Orcaella brevirostris). Ta on väga haruldane, elab ta ainult Aasias ja Okeaanias, kokku on maailmas hinnanguliselt järel neid vaid ligi 7000, sh 90 % nendest elab Bangladeshis. Mujal Aasias ja Okeaanias leidub teda väikeste, kuni 100 pealiste populatsioonidena. Aasias elab kuni 80 delfiini ka erinevates delfinaariumites.

(Kõrvalolev foto: Wikipedia, By (pembuat) - (sumber), Penggunaan wajar, https://id.wikipedia.org/w/index.php?curid=821668)

Irrawaddy delfiinide pilt
turismiteatmiku kaanel

Täiskasvanud delfiin on kuni 2,3 meetri pikkune ja kaalub 90 kuni 200 kilo. Elavad väikestes gruppides, söövad kalu, koorikloomi ja peajalgseid. Delfiine ohustab kalapüük, eelkõige võrkudesse jäämine, samuti ei meeldi delfiinidele tihe laevaliiklus ja saastatud vesi.

Mahakami jões oli 50 aastat tagasi ligi 100-pealine asurkond, kuid 1980-tel kasvanud puidutööstustega kaasnenud saaste, samuti kalapüügi kasvuga seoses on asurkond koondunud Mahakami jões ülesvoolu jõega ühendatud Semayangi järve ja hinnanguliselt on alles vaid 30 – 50 looma. Kas alla 50 isendiga asurkond on jätkusuutlik, ei ole kindel, kuid õnneks on Bangladeshis neid huvitava välimusega delfiine veidi rohkem alles.

Teel peal dajakkide külla saime oma reisisaatjalt teada veel, et Kutai piirkonna inimeste peamine tegevusala on põllumajandus, kasvatatakse õlipalme, mis on samas ka saare suurimaks loodusprobleemiks – õlipalmide kasvandusteks raiutakse maha vihmametsi, mis on ohuks kogu maailma ökosüsteemile ja hävitab ka kohalike orangutangide elualasid.

Linnades on oluliseks tegevusalaks kaubandus, palju tegeletakse kalapüügiga. Veel töötatakse söekaevandustes ning puidutööstustes. Piirkonnast eksporditakse palju puitu, kivisütt, veidi ka naftat. Linnas on ka väike lennujaam ja jõesadam.

Käsitöölised pakkusid kaupa ja näitasid,
kuidas neid valmistatakse

Linna ümber olevates kaevandustes töötavate tööliste töötingimused on rasked, aga palk suhteliselt hea – 5 - 6 miljonit ruupiat ehk siis 400 euro ümber. Mujal töötades palk 3 - 4 miljonit ehk siis ca 220 - 280 eurot, ka näiteks õpetajatel on sarnane palk.

Teeäärsete lagunenud majade kohta ütleb Lington, et alati ei tähenda lagunenud maja, et seal elav isik on vaene. Mõni rikkur ostab maid kokku, aga ise elab edasi sisuliselt hurtsikus.

Kuna Samarinda on suurlinn ja meil kui turistidel raha taskus kripeldas, siis meid huvitas ka linna kaubandusvõrk. Taive eestvedamisel nõudsime, et meid viidaks kaubanduskeskusesse kaasavõetud miljoneid tuulutama. Aga tee ääres vastavaid kauplusi näha ei olnud ja meid sõidutati otsejoones linnast läbi meid ootavasse dajakkide külakeskusesse.

Tere tulemast Sungai Bawangi külla!

Külastatav Sungai Bawang oli igati tavalise väikeküla moodi. Meid vastuvõtnud külavanem Martinus Lahangi jutu järgi elab külas ca 1600 – 1700 elanikku, kes on enamuses dajakid. Dajakkide oma usk on animism ja dünamism (vt. eelmine postitus), kuid aja jooksul on nad üle võtnud ka emamaalt Hollandist lähtunud kristluse ning hiljem ka Indoneesia põhiusuks kujunenud islami. Seetõttu ka keset küla olevas kirikus ei ole midagi ebatavalist.

Meid viidi külakeskuse juurde, mis kujutas endast suurt dajakkide mustrite ja puuskulptuuridega kaunistatud – dekoreeritud traditsioonilist pikkmaja. Meid oodati – uksel tervitasid rahvariietes neiud, sees oli paarkümmend käsitöölist näitamas oma oskusi ja pakkudes valmis kaupa. Näidati, kuidas kootakse vaipa, valmistatakse pärlpunutisi – kotte,
käevõrusid, mütse, traditsioonilist lapsekandmise istet. Kõik ilus ja värvikirev, peamisele erkkollase- ja musta-valgekirjud, vähem ka teisi värve.

Meile vaatamiseks olid toodud ka kaks vana dajakki – üks naine ja üks mees, kellel olid dajakkide traditsioonilised pikad kõrvad. 

Üle maailma on dajakid tuntud ühe meile veidra asjaolu tõttu – nimelt on osadel dajaki suguharudest olnud pikkade, väljavenitatud kõrvade traditsioon. „Pikki kõrvu“ ei olnud siiski mitte kõigil dajaki harudel ja tänaseni on säilinud sellise traditsiooni kandjatena ainult vähesed, peamiselt üle 70-aastased inimesed.

Venitatud kõrvadega väärikas eas dajakid olid nõus end meile näitama.

Suguharudes, kus varem oli see tavaks, ei ole lastel juba ammu enam kõrvu venitatud, sest on arvatud, et traditsioon on „vanaaegne“ ja et kardetakse jääda teiste naerualuseks.

Ühe artikli järgi on 82-aastane Pejung, kellel endal on 15-cm pikkused kõrvad, öelnud, et tema lastest kuuel seitsmest on pikendatud kõrvad, ja tal on kahju, kui tema lapsi on narritud. Kõrvadest on kirjutatud palju artikleid, mõned viited: üks artikkel siin ja teine artikkel siin ja kolmas artikkel siin.  Palju pilte leiab Googlest, näiteks kui sisestada otsingusse „long ears dayak“. 

Kõrvu venitati nii naistel kui meestel juba beebieast alates. Pärast sündimist pandi lapse kõrvatippu läbi tehtud augu rippuma üks ehetega rõngas. Igal aastal lisati sellele veel üks. Töö tegi gravitatsioon. Nii et 10-aastasel lapsel oli kõrvades 10 rõngast ja kui vanal inimesel oli 60 rõngast, siis oli ta 60-aastane. Osadel dajakkidel asendas rõngaid eriline metallist raske kõrvarõngas.
Eesmärk oli saada lapsele tulevikud tähtsam staatus ühiskonnas, seda võisid endale lubada tähtsamad ja rikkamad isikud. Kui isik oli rikkast perest, siis teda ei sobinud sõjasaagina orjaks müüa, nad olid suutelised oma võlad tasuma ja vajadusel ka vangistatu välja ostma.

Eesmärk ei olnud näidata ainult sotsiaalset staatust, vaid ka kasvatada kannatlikkust. Helmerõngad kõrvades lisandusid aasta-aastalt, vahel lisati neile ka metallist raskusi. See andis kandjale teada, et kannatused tuleb taluda vaikides ja et kannatusi tuleb taluda (eks ole väga eestlaslik – mõeldes näiteks Sepa/Avandi Tujurikkuja kannatuste laulule).

Ühe teise teooria järgi näitavad naiste pikkkõrvad ka naiste naiselikkust, meestel mehelikkust ja võimet pere eest hoolitseda. 

Täna tehakse "pikki kõrvasid" ka lihtsalt kaunistamise eesmärgil ja mitte sellises pikkuses kui traditsioonilistelt. Mõni hõim pikendab kõrvu, mõni hõim tätoveerib ja mõni paneb kuldhamba. Imelikke traditsioone on erinevaid. Indoneesias Bali saarel viilitakse ka tänapäeval noorukitel kihvahambad väiksemaks - „hambaviilimise“ tseremooniast võtab osa terve suguvõsa, see on tähtis sündmus noorukieast täisikka jõudmisel.

Dajaki tantsutüdrukud traditsiooniliste kast-peakatetega

Meile vaatamiseks – imestamiseks tulnud vanainimesed tundusid olevat vanuses 80+, külavanema sõnul oli mees vanem kui naine ja tema täpset vanust ta ei teadnudki. Noortel venitatud kõrvu ei olevat. Tegime nendega pilti ja kui pildid tehtud, läksid nad väärikalt ära oma tegemisi tegema. Eks see meile poseerimine andis neile veidi riisiraha.
Dajakke iseloomustavad ajalooliselt ka erinevad tätoveeringud, seda tehakse ka tänapäeval. Ka meile tantsinud noortel tantsijannadel olid pahkluu kohal säärel näha tätoveeringuid. Eemalt vaadates meenutasid need kaunistatud risti, mis nende usku arvestades on isegi loogiline valik.

Kast-peakatted

Isiklikult mulle tundub, et ega see pikkade kõrvade tava nii veider ei olegi, kui neid kõrvutada näiteks Myanmari inimestega, kus naistel metallrõngaid ümber kaela pannes kaela pikemaks venitatakse. Eks ka meie kõrvarõngad on ju vähendatud versioon dajaki tavast :).

Külavanem pidas kõne, dajaki tüdrukud tantsisid meile kaks traditsioonilist tantsu, siis tulid maikades mehed ja tantsisid sõjatantsu sellest, kuidas nad oma kodumaa eest vaenlase vastu võitlesid (külavanema sõnul nii, kuid tantsust oli pigem näha, et nad tantsisid ja võitlesid ühe naistantsija tähelepanu eest). Naljakad olid tüdrukute traditsioonilised kastikujulised peakatted, mis tantsu ajal pähe pandi. Tantsijaid saatsid muusikud.

Ühispilt tantsijate ja muusikutega.
Külaskäik meeldis meile väga.

Ja siis tantsisime meie meie võõrustajatele samuti oma tantsu, „Tantsime aissa“. Leidsime, et huvitav ei ole mitte see, kui turistidele rahvatantsu tantsitakse, vaid see, kui turistid ise kohalikele rahvatantsu tantsivad. Eks see olukord tuletas meile meelde kõiki neid kümneid (vanematel tantsijatel sadu) kordi, kui me Pärnus ja Pärnumaa turismitaludes oleme ise turistidele kohalike pärismaalaste tantse tantsinud ja neile tantse õpetanud.

Igatahes, südamlik vastuvõtt oli, meile pakuti ka lõunasööki, saime autentseid suveniire osta ning ka tantsida. Aitäh vastuvõtjatele!

Lapsed olid suhtlemisaltid igal pool, nii ka siin.

Tagasiteel läbi Samarinda sõites õnnestus meil lõpuks veenda bussijuhti ja reisisaatjaid, et läheksime mõnda kaubanduskeskusesse ja tõesti, viidi meid keskusesse nimega „Mall Lembuswana“. Tegu täiesti tänapäevase kaubakeskusega a-la PortArtur2, kus eri poed ja all suur toidupood. Naised ostsid endale mõned kolekleidid ja mehed mõned kole-T-särgid ja sai ka kohvikus käia. Tegu oli tavalise kaubanduskeskusega, mitte turistikaga. Tahtsin fotoletist enda kaamerale uut mälukaarti osta, pakkusin krediitkaarti, algul tundus, et kõik korras (jah, 3 % lisandub kaardimaksel, sellega olin arvestanud), kuid siis selgus, et ikkagi ei saa, et „vale panga kaart“: Et saab ainult mingi kohaliku panga (vist Mandin) kaardiga. Õuel oli terve rivi (ca 10-12) eri pangaautomaate, kust oleks saanud sularaha välja võtta, aga siiski loobusin. Tehing oli halvasti „klõusitud“. Kustutasin mõne vähemtähtsa video kaardilt ja sain pilte jälle juurde teha.

Samarindast läbi sõites leidsime midagi ühist ka Pärnuga – ka neil on oma linnalehmade kogukond. Ehk siis suhteliselt keset linna majade vahel tühjadel kruntidel oli näha kümnekonnapealisi lehmakarju rahulikult mäletsemas ja rohtu söömas. Kodune tunne tuli pealeJ.

Linnalehmad Samarinda linnas

Tagasi Tenggarongis, tegime väikse basseinipausi, puhkasime, tegime trenni ehk harjutasime läbi õhtuse ja homse päeva osad tantsud ning kell 18 oli tavapärane õhtusöögi aeg. Kell 19 väljasõit esinema, kell 20 kontsert. Seekord taas „kivilaval“.

Pealtvaatajaid jagus palju igale kontserdile

Kivilava oli tantsimiseks väga hea, kontsert läks hästi, pealtvaatajaid palju, eksimusi tundus olevat vähe (minul ei ühtki J), jõudsime rohkem ka artistlikkusele ja naeratusele mõelda. Õues endiselt +30 ligi, kokku viis tantsu, taas särk seljas märg, aga ei olnud väga raske.

Samal laval täna Indoneesia oma rühmad ja esimest korda esinesime koos rumeenlastega. Rumeenia rühma tantsud on kiired aga suhteliselt sarnased, mehed trambivad jalgu ja karjuvad, naised kilkavad (olen vist seda juba öelnud?). Rumeenia tudengite rühm oli huvitav veel selle poolest, et seal tantsisid kaks paari identseid kaksikuid mehi. Kokku olevat rühmas samal ajal tantsimas olnud kokku 5 paari kaksikuid. Kuigi Rumeenia meie jaoks juba peaaegu lõunamaa, olevat ka neil siin tantsida palav ning särgid meestel seljas märjad. Tantsud tulid neil hästi välja.

Hilisõhtune country-night oli USA-Idaho rühma ja Taiwani Yitzy Folk Dance Theatre rühma päralt. Õhtu nagu varemgi olnud – nemad tantsivad meile, siis tantsime koos ja pakutakse kohvi ja kooki. Taiwani rühma esinemised on kui omaette vaatemängud erinevate kostüümide ja maskidega. Tantsud ja kogu etendus on väga idamaise hõnguga, graatsiline, samas leidub ka võimlemiselemente.

Uurides Taiwani riigi tausta, üllatusin, et järgnevat infot varem ei teadnud: Taiwan on suure Hiina Vabariigi järjepidevuse kandja ehk Taiwani ametlik nimi on „Hiina Vabariik“. Suur Hiina on kommunistliku suunitlusega „Hiina Rahvavabariik“.

Ehk siis Taiwanisse pages Hiina valitsus pärast kaotust Hiina kodusõjas aastal 1949 ning pikka aega loeti Hiina Vabariiki ehk Taiwani kogu Hiina esinduseks maailmas. Hiljem saavutas suur Hiina Rahvavabariik siiski selle, et Hiinat hakati tunnustama iseseisva Rahvavabariigina, Taiwan kui Hiina Vabariik aga sattus omakorda osalisse isolatsiooni.

Taiwani tantsud erinesid teistest.
Foto: Chania_Darlis, Facebook

Hiina ei tunnusta Taiwanit eraldi riigina. 23,5 miljoni elanikuga Taiwan on suurim riik, mis ei kuulu ÜRO-sse, teda ei tunnusta de jure enamik maailma suurriike. Kui tahad suure Hiinaga konflikti minna, siis tuleb suhelda Taiwaniga.

Festivalil õnneks poliitikaga ei tegelda, Taiwanit esindas lausa kaks rühma noori tantsijannasid, kelle esinemist oli väga ilus vaadata. Nende juhendajad jõudsid ühe esinemise ajal ka meie Riho kätt ravida, kui ise eemalt vaatasid, et kuule, poiss, su käsi on ju täitsa haige. Oli jah haige ja järgmiseks päevaks oligi Riho peenes käes olev närvivalu kadunud.

Pärast country nighti said tugevamad teha veel öise ujumise, et seejärel rokiklubi mürtsumise saatel magama jääda. Hotelli meiepoolse tiiva all esimesel korrusel asus uhke rokiklubi, kus juba kella üheksast õhtul pandi muusika üürgama kuni vähemalt kella kolmeni öösel.

See oleks isegi arusaadav, kui seda tehtaks ainult nädalavahetustel (aga klubi töötas igal õhtul) või kui klubi oleks populaarne koht. Tegelikult oli nii, et me ei näinud eriti kedagi, kes klubisse oleks tulnud. Klubi ees tšillisid päeval ilmselt klubi enda töötajad, kes läbi aia valgeid päevitavaid naisi piilusid, klubi ees oli paar mopeedi ja mingit rahvamassi ei olnud kunagi näha (võib olla tulid nad pimedas ja salaja nii, et keegi ei näeks, kuidas moslemimaa kodanik patupessa läheb). Igatahes, kuna meie toad asusid otse klubi peal, siis enamus meie tubadest kajas rokimuusika rütmis poole ööni.

Hotelli nurga taga oli rokiklubi,
mis kostus läbi põrandate ka tubadesse

Meie tuba ei olnud päris klubiruumi kohal, aga ka meil vannitoas peegliklaas vaikselt klirises ja muusikamürin oli valjem kui euronormidega lubatud häälevaljus peale kella 11 õhtul. Olles tavaliselt õhtuks suhteliselt väsinud, siis väga suurt probleemi see müra meie jaoks ei kujutanud, kuid päris klubi pealolevates tubades pani muusika nii mõnegi pea valutama. Kui naised käisid mitmel korral mitmel õhtul müramuret retseptsioonis kurtmas, öeldi lõpuks, et saame teie murest aru, aga klubiruumid on antud rendile ja hotell ega ka muidu kõikvõimas festivalikomitee ei saa siin midagi aidata.

Meie hulgas levis ka teooria, et klubi tehti festivali ajaks spetsiaalselt, et näidata, et turistide jaoks on siin olemas ka sellised kaasaegsed puhkamisvõimalused. Mõned meie hulgast käisid klubi seestpoolt kahekümneks minutiks vaatamas, sisse olid samal ajal eksinud(?) ka mõned Leedu noored, kuid kohalikke küll näha ei olnud. Väljumisel anti mõista, et oleks pidanud sissepääsupileti ostma, meie omad tegid näo, et ei saa aru ja tulid tulema. Üks väga veider klubi igatahes.

Lõppes kivilava kontsert