Avastame Tenggarongi

8. päev, K 24. august 2016

Kolmapäevane hommik algas üllatusega, mida ei osanud oodata. Arvestades, et saime pärast öist ujumist suhteliselt hilja magama, kuulsin vara hommikul, et keegi klopib nõudlikult uksele. Mõtlesin, et Raivo ajab meid üles, et on vaja kiiresti kedagi mingile üritusele saata? Läksin unesegasena uksele, seal naeratav toapoiss, kes ulatas mulle midagi ja lausus „Teie hommikusöögi kupongid, sir!“. Ahah. Lähen tuppa, vaatan kella – kell on 5:51.  WTF?

Welcome to Our Hotel Grand Elty Singgasana!

Teen ukse uuesti lahti, poiss lõpetab oma tähtsat toimingut juba ülejärgmise ukse juures. Hüüan talle, et „Tule siia!“. Tuleb, „Yes, sir?“. Mina: „Miks sa meid nii vara hommikul üles ajad?“. Tema ei saa aru. Näitan käega kella peale, siis panen käed pea alla, nagu magaks: „We are sleeping!“  Tema näitab talonge: „Sir?“. Ohkan, näitan talle, et talonge saaks panna ukse käepideme vahele ja et talonge saab ukse alt tuppa suruda. Ei tundu, et ta millestki väga aru on saanud, ütleb vaid, et „Thank You for a comment!“ ja läheb ära.

Piilun, mis ta edasi teeb, järgmise ukse juures topib ta talongid ukse alt sisse. Järelikult ikkagi sai aru. Olen täiega närvis, et kuidas keegi võib nii loll olla. Plaanin hommikul pöörduda hotelli retseptsiooni ja mänedžeri poole, kaevata igale poole kuhu saab. See ei ole normaalne, et minu jaoks keset ööd keegi su uksele niimoodi klopib! Igal üritusel korratakse üle, et nii tähtis on turistide tulek siia piirkonda, „Miljon turisti, miljon võimalust!“ „Miljon turisti, miljon öist äratust!“.

Mõtlen, et oleksin pidanud video sellest tegema, ja et ma homme hommikul teengi selle video, et panen selle video netti üles ja mitte ükski normaalne turist siia enam ei tule. Hotell reklaamib end pulmapakettidega, ilmselt on nende reklaam, et „Teie poolt pulmaöö,. Meie poolt äratus pulmahommikul juba kella viiest alates!“.  

Uni rikutud, vahutan end mõtetes välja ja rahunen maha. Hommikul mõtlen, et ilmselt tema jaoks ei olnud kellaaeg üldse mitte varajane – oli ju päikesetõusu aeg ja päikesetõusul tuleb islamiusklikel juba esimest korda palvetama asuda. Nii et paras aeg ärkamiseks.

Lihtsalt mina, aeglane õhtumaa inimene ei märka õigel ajal end üles ajada.

Loo iroonia on selles, et neid toidutalonge ei olnud tegelikult mitte kellelgi mitte kunagi vaja. Need toodi meile tubadesse, pandi ukselingi vahele, lükati ukse alt sisse, aga hotelli restoranis mitte keegi mitte kunagi nende vastu huvi ei tundnud. Mõned korrad jätsime need lihtsalt lauale, hiljem ei teinud sedagi.

Beseprah hommikusöök

Varahommikul läksid rühma esindajad Raivo, Age, Riho, Aili ja Urmas Beseprah hommikusöögile. Tegu siis sultani korraldatud traditsioonilise ühissööminguga endise sultanipalee, praeguse Mularwami muuseumi ees jõeäärsel Diponegoro tänaval. Tänavale maha laotatud toidulaua taga istuvad rätsepistes ühiselt nii Erau osavõtjad kui ka linnarahvas. Ühine laud on asetatud mitmesse ritta ja on kokku terve kilomeeter pikk.

Algul pidas regent Rita pika kõne, siis kolistati lokulaudasid ja alustati söömisega. Muusikud mängisid, keegi laulis ning veidi ka tantsiti. Kui anti märku lahkumiseks, tormasid kilekottidega kohalikud laudu koristama sellest, mis sinna veel jäänud oli. Selline veider vana traditsioon siis. Ja see toimus kõik hommikul kell kaheksa!.
Beseprah sümboliseerib sultanipalee hoolitsust sultaniriigi alamate eest. Täna osalevad beseprahist ka kohaliku valitsuse esindajad. EIFAF rahvusvaheline festival annab sündmusele ka rahvusvahelise ja pidulikuma mõõtme. 

Rännak mäkke

Samuti vara hommikul läks osa rühmast aga hoopis mägedesse matkama. Hotellist paistva mäe tipuni on teid mööda üle 5 kilomeetri. Tund mäeni, tund mäkke ja tagasi ning tund jalgsi tagasi hotelli. Või siis kohalike mopeedidega, mida mäejalamil taksoks kaubelda saab..

Tagasisõiduks sai kutsuda poisid kohalikust remonditöökojast, kes siis rolleritega väsinud turistid tagasi hotelli juurde tõid. Rolleripoisid said sõidu eest igaüks 25000 IDR ehk ligi kaks eurot, mis kohalikke olusid arvestades on ilmselt täitsa normaalne teenistus kümneminutilise sõidu eest.

Pilvepiiril

Rännak mäkke ja tagasi andis ka võimaluse näha kohalikku külaelu, põldudel töötavaid kohalikke ja muud elu väljapool linna. Mäkketõus ise oli suhteliselt järsk, abiks olid paigaldatud köied. Luts, Mae, Marek, Raigo, Üllar ja Viive alistasid kõrgema mäetipu läheduses ja heiskasid sinna Eesti lipu! Eelmistel päevadel oli sama mäetipp avastatud juba ka mitme teise Eesti esindaja poolt, aga millest pole pilti, seda pole olemas.
Tee peal nägid matkajad ka tavalist külaelu, väiksemaid ja suuremaid majakesi, riisipõlde ja aedviljade põlde, võsa ja külasid.. 

Mäeskäijad andsid turvameeskonnale võimaluse demonstreerida oma arvutusoskust - nad arvutasid tähelepanelikult, et kui kuus inimest läks mäkke ja neli tuli tagasi, siis kaks on puudu. Tegu ei olnud siiski lõpliku kaoga, Riho ja Marek tulid tagasi lihtsalt jalgsi ja see teatavasti on võrreldes rolleritega palju aeglasem liikumisviis.

Riisipõllul on saak valminud

Järelikult hoiti meil silma peal ka siis, kui me hotellist väljusime. Laurit proovis rentida ka mopeedi, aga saades hotellist eitava vastuse, tuli lisaks ära kuulata turvameeste monoloog teemal, et rolleriga sõitmiseks ei ole teil lubasid ning see ei ole lubatud ja üldse, see ei ole kuidagi võimalik. Proovides rentimistehingut sõlmida hotelli väravavalvuri juures, said turvamehed sellest taas teada ja jälle oli vaja ära kuulata, kui ilmvõimatu üks rolleri rent on ja et festivali külalised peavad liikuma organiseeritult bussidega, mitte omapäi.

Siit tekkis meil ka trotslik arvamus, et võib-olla me olemegi juba siin vangis, aga me ise veel seda ei tea. Minna nagu kuskile omaette väga ei lubatud, silm hoiti peal, ringi sõitsime politseieskordiga... Hotelli basseinis olid tumedate prillidega poisid millegipärast samuti valvel enam-vähem avalikult, näppides nagu juhuslikult basseini ääres oma nutitelefone. Lisaks üks töötaja pesi pikalt hotelli ühte akent maja basseinipoolsel küljel, kusjuures ühe akna pesu tundus võtvat aega vähemalt pool tundi. Keegi toimetas samuti maja katusel midagi väga asjalikult, kuid me ei saanudki aru, mida ta seal tegi. Sellised veidrad asjaolud annavad võimaluse igasugu vandenõuteooriateks.

Hotell mäe otsast üle džungli pildistatuna

Siiski võib ka uskuda, et jälgimise põhjuseks olid meie basseinis kümblevad kenad naisrahvatantsijad ning korraldajad olid lihtsalt mures, et mingeid probleeme rahvusvahelise festivali külalistega ei tekiks. Olime ju Indoneesia riigi ja kohaliku sultani kutsutud külalised ning „maailmas on ärevad ajad“.
Ka Indoneesias on aeg-ajalt toimunud erinevaid terrorirünnakuid, seda küll pigem Jaava ja Bali saartel.

Samal ajal, kui viibisime festivalil, tapeti ühel Indoneesia saarel kohalik katoliku preester. Kaks ja pool kuud hiljem visati aga Tenggarongi naaberlinna Samarinda katoliku kirikusse süütepudelid ja neli last said ränki põletushaavu. Ehk siis ka näiliselt turvalisel maal võivad hullud toime panna segaseid tegusid ja ka terroriakte.

Silt hotelli laes näitab suunda,
kuhu moslem peab palvetama

Indoneesia ei ole pikalt olnud turvaline islamimaa. Kõige verisemad kokkupõrked mässuliste ja kohalike vahel toimusid Indoneesia loodenurgas Sumatra saare põhjaosas, Acehi provintsis, kus toimus sisuliselt kodusõda 1970-ndatest kuni aastani 2004. Ja ka siis ei vaibunud võitlused mitte läbirääkimiste teel, vaid sisuliselt lõpetas sõja Aasias 2004.a. jõuluajal toimunud suur maavärin koos hiidlainega. Meedias on räägitud, kui rängalt sai kannatada Tai turismipiirkond, kus hukkus ligikaudu 5400 inimest. Kuid Indoneesias, peamiselt just Acehi piirkonnas, hukkus üle 130 000 inimese! Algul räägiti ka ligi 200 000 inimese hukkumisest! Ehk siis vähemalt 24 korda rohkem kui Tais! Aga Acehis ei olnud turiste. Hiidlaine pühkis ranna küladest tühjaks, piirkond oli nii hävitatud ja ligipääsmatu, et algul ei olnud teadagi purustuste suurus.

Sellest on levinud ka vandenõuteooria – kas hukkunute arv vastab tegelikkusele ehk kas ei lisatud hukkunute arvule ka kodusõja käigus tapetuid. Ilmselt seda ei saa kunagi kindlalt teada, aga fakt on, et alates 2005. aastast ei ole Acehi piirkonnas õnneks enam olulisi sõjalisi konflikte Indoneesia valitsusvägedega olnud. Piirkonnale anti veidi rohkem iseseisvust oma asjade üle otsustamisel ning keskvalitsuse sõjavägi viidi piirkonnast välja. Aceh on tuntud kui riigi kõige rangema islamiusuga piirkond, kus valitsevad karmid šariaadiseadused ja on muuseas ka hävitatud ristiusu kirikuid.

(Vaata ka sel teemal artiklit  http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel443_424.html)

Borneo saare suurimad vägivaldsed kokkupõrked on viimati toimunud Kesk-Borneos aastal 2001, kui tapeti ligi 500 Maduura saarelt siia saarele ümberasustatud immigranti. Vägivald põhjustas ka ligi 50 000 inimese põgenemise (BBC vastav uudis lingil). Vaata, kas julged lugeda vastavat uudist meie Postimehest (loe siit lingilt). Kindlasti loe, sest sellest artiklist saab huvitavat infot ka verevalamise tausta kohta.
Vastuseisu üheks põhjuseks oli inimeste ümberasustamine riigi sees, kus tihedamalt asustatud piirkondadest (peamiselt Jaava saarelt) asustatakse inimesi ümber vähemasustatud aladele, näiteks Borneo saarele. See tuletab meelde meile ühte tuttavamat olukorda ligi 30-60 aastat tagasi. Ehk siis suured riigid käituvad vahel sarnaselt, siin küll erinevatel põhjustel.

Täna oli vabam päev, vaatasin korraks ka teleuudiseid. Teleuudistekanalid tunduvad olevat kõik Jaava saarelt ehk pealinnast Jakartast pärit, kuna kellaaeg kõigil kanalitel ei ole mitte Borneo saare, vaid Jaava saare järgi.

Ingliskeelses uudistesaates olid kuumad järgnevad uudised:

1)      Jaava saarel Bandungi linnas pandi turistidele mõeldes sõitma punased kahekordsed ajaloolised taastatud bussid;

2)      Indoneesia sulgpallurid saabusid tagasi Indoneesiasse. Nad saavutasid kuldmedali segapaarismängus. Lisaks said Indoneesia sportlased kaks medalit tõstmises – üks naiste ja teine meeste võistluses;

3)      Singapuri endine president suri 82 aasta vanuselt;

4)      Itaalias toimus suur maavärin, 252 hukkunut;

5)      Malaisias oli kohtu all räppmuusik, süüdistatuna islami ja allahi solvamises. Kohtuprotsess ei olnud erapooletu, süüdimõistetule ei antud advokaati ning ta mõisteti süüdi;

6)      Indoneesia valitsus soovib karmistada terrorismi vastu võitlemise seadusi.

Ehk siis sellised täiesti tavalised uudised, mis mitte kuidagi ei seganud meie folkloorifestivalil osalemist.

Ladaya Tenggarong Amusement & Theme Park

Et mitte end basseini ääres ära põletada, nuiasime korraldajatelt võimalust minna linna ümbruskonnaga tutvuma. Meile kingiks antud raamatu järgi oleks pidanud ümber linna olema mitu turistide huviobjekti, näiteks pärismaalaste dayakkide küla ja mingi looduspark jms.
Soovisime minna ühte vabaõhumuuseumi laadsesse kohta, kuhu komitee festivali heakskiidul meid ka minna lubati.

Kohale jõudes selgus, et tegu oli vaba aja veetmise kohaga Ladaya Puhkekeskus ja Teemapark, kus oli ühendatud natuke puhkamisvõimalusi, natuke loomaaeda ja natuke Indoneesia Vabariigi ajalugu. Puhkemajakestes oleks saanud ööbida, lastele olid tehtud mänguväljakud, valmis oli seikluspark puude otsas turnimiseks. Loomaaias olid mõned ahvid, kaks päikesekaru, mõned sopa sees uitavad kilpkonnad ning palju erinevaid linde. Saime näha ka erinevaid kohalikke taimi ja nägime, et näiteks banaanid ja durianid kasvavad täiesti suvalistes kohtases, mitte ainult aiandites.

Leidsime kinnitust vaidlusalusele faktile, kas banaan on puu või rohttaim. Oli näha banaani"puud", mis sisuliselt on kui rohttaim, sest mahalõigatud taimest kasvasid keskelt uued lehed, justnagu rohttaimele kohane. Uurides hiljem internetist, selgus. et banaan ongi maailma kõrgeim rohttaim, mis võim kasvada 7 - 10 meetri kõrguseks. Siinsed kohalikud banaanid olid väiksed ja kõverad, absoluutselt euronõuetele mittevastavad. aga siiski täitsa maitsvad :).

Päikesekarud Ladaya puhkekeskuses

Päikesekaru on maailma väikseim karu. Täiskasvanud karu on 120 - 150 cm pikk ja kaalub 30 - 80 kilo. Elab Kagu-Aasias ja Indoneesia saartel ning kuna siin ei ole talve, ei maga nad ka talveund. Päikesekaru on kartliku iseloomuga ja väga maias. Pikad küüned võimaldavad kraapida puukoort ja sealt putukaid otsida. Päikesekaru sööb mett, putukaid, magusaid puuvilju, pisinärilisi ja vahel ka mõne linnu. Malaisias peetakse teda sageli ka koduloomana. Vihmametsade vähenemine ja küttimine on päikesekarudele suureks ohuks, kuid päris väljasuremisel nad veel õnneks ei ole. Päikesekaru on kütitud tema sapi pärast, millel hiinlaste arvates on tervistav mõju. Päikesekaru kohta vaata ja loe ka siit lingilt www.miksike.ee.

Indoneesia vabastamise auks

Huvitav oleks olnud kuulda selgitusi Indoneesia ajaloo kohta, sest just 71 aastat tagasi toimunud Indoneesia Vabariigi algusega seotud väljapanekud olid erilised ehk siis sellised, mida mujal pole näinud. Eksponeeritud oli tolleaegne tank, murdmas läbi Indoneesia vabaduse seina, poolekskukkunud vaenlase lennukid ja ka muu sõjavarustus...

Vahvaks leiuks pargis oli ka kohalik giid Lily, kes oleks osanud meile Indoneesiat ja meie linna tutvustada nii nagu päris giidid teevad. Ja ta oskas enam-vähem ka inglise keelt. Aga kahjuks järgmiseks päevaks selgus, et kuna ta ei ole komitee poolt heaks kiidetud, ei saa me tema teenust endale tellida. Ehk siis pidime ikkagi ainult oma vähejutuka reisisaatjaga läbi ajama.

Teiseks tänaseks „komitee poolt heaks kiidetud“ turismiobjektiks oli Erauga samaaegselt toimuv EXPO Kulinaariafestival ehk kohalik näitus-mess koos näitusehoone ja müügiplatsiga. Expol sai ostelda ja süüa-juua ning niisama ringi vaadata.

Karusell Expol

Maidu ja Marek kasutasid ringi vaatamiseks omapärast vahendit, mis ringiratast liikus ehk siis lastele mõeldud karuselli.
Häbi, see ei ole mõeldud täiskasvanutele!
Näitusehallis olid esindatud erinevad organisatsioonid, paljud neid millegi (näiteks orangutangide) kaitseks või promomiseks (loodushoid, turism, erinevad üritused).
Me millestki eriti aru ei saanud, aga tegime paljudega koos pilti, meid pildistati nii avalikult kui salaja ja mitmelt võeti isegi teleintervjuud
(kuidas teile siin meeldib, kas olete esimest korda Indoneesias, kas kõik on tore jne).

Expo näitusehallis

Pangabuss

Saime osta suveniire, üle pika aja leidsime ka korralikku kohvi ning platsi äärde oli toodud ka pangabuss, mis üllatusena selgus, et ei olegi Swedbanki leiutis.


Teisel pool EXPO-t, laval, millel me olime üleeile (siis kui vool ära läks) tantsinud, toimus mingit sorti laste talendikonkurss „Fashion competition“, kus lastele oli nukunäod pähe tehtud ja kohalikud rahvariided selga pandud.

Rahvariietes suur fashion-show

Meelde tulid kingituseks saadud rahvariides nukud – päris lapsed olid samasugused - süsimustad juuksed, suured silmad ja isegi kõrged kontsad kuldsetel kingadel olid sarnased.
Ehk siis nüüd olime meie need, kes tahtsid kohalikega pilti teha. Tüdrukud olid tulnud lausa teistest linnadest – Samarindast, Bontangist. Arvestades teeolusid, pidi see väga tähtis üritus olema, et siia sõita tasus.

"Emme, ma võitsin!"

Pärast EXPOT sõitsime veelkord läbi muuseumitaguse suveniiripoe. Muuseum tundus jälle suletud olevat, õnneks suveniiriturg oli lahti. Otsisime turistidele sobivat nänni, kuid külmkapimagnetid, linna nime ja Lembuswanaga tassid ja seinataldrikud ei olnud ilmselt veel Hiina tehastest siia jõudnud. Pidime siis leppima tagasihoidlikemate värviliste särkide ja naiste kolekleitidega.
Mina kui tuntud tassikollektsionäär ostsin siis kohapeal valmistatud (treitud) puidust tassi, millele ju võib ise „Tenggarongi“ nime peale põletada. Ongi erilisem ja ka loodussõbralikum kui Hiinas tehtud savitass ja müüja kinnitusel tõesti siinsamas piirkonnas tehtud. Täitsa isegi usun seda. Tegelikult tulekski alati toetada kohalikku kogukonda, mitte Hiina suurimat tassitehast.

Tervitus Indoneesiast: Palju õnne sünnipäevaks, Ülle!

24. august on ka meie hea direktori Ülle sünnipäev, saadame talle fototervituse läbi näoraamatu. Vahemaad tänapäeval ei takista. 

Õhtul esineme uuel laval, Taman Ulin ehk kivilava nagu me sellele nimeks panime. Kuna lava oli väiksem kui eelmised, valis Raivo sellise kava, et kõik tantsud ja tantsijad lavale ikka ära mahuks. Vahetult enne etendust sadas vihma, nii et osa lavast oli märg ja libe. Kava oli sama mis esimesel päeval Jõelaval ehk (ajaloo huvides): Tantsime Aissa, Sangaste Jussi armulugu, Kolgaranna tants, Korsaaride tants, Kuhhaanuška. Püüdsime tantsud ka seebikarbi-videosse, et etendus koos vahetekstidega saaks ka jäädvustatud. Panin oma fotoka ühele suurele kastile filmima. Pärast selgus, et see kast oli tegelikult bassikõlar ja osade tantsude ajal pilt kõvasti väriseb.

Indoneesia lasterühm

Tänane esinemine läks väga hästi, suuri apsakaid tantsu ajal kellelgi ei märganud. Rahvas plaksutas, elas kaasa, see annab tegelikult väga palju energiat ja tekitab hea tunde.

Seekord oli esinejaid neli: kaks Indoneesia rühma, Poola ja meie. Poola tantsitud tantsud olid Eesti tantsudega väga sarnased. Ka meloodiad olid tuttavad – üks tants algas nagu Eesti „Viiulipolka“, tantsiti ka reilenderit ja valssi. Väga sümpaatsed tantsud ja tantsijad olid. Enne meid esinesid Indoneesia laste rühm. Tüdrukud oma kohalikes rahvariietes olid kui nukud,.esinemine oli kena. Teine Indoneesia rühm esines peale meid, neid me ei näe, hingeldame parajasti telgis ja vahetan märga särki.

Esineb Indoneesia lasterühm

Õhtul pesen hotelli kraanikausis käsitsi särki, ei mäletagi, millal seda sai viimati teha (Miks tappa ennast tööga, kui seda võib teha pesumasin!). Lisaks särgile on märg ka vest, hommikuks on vesti peale kuivanud juba esimene soolatriip. Üllatusena märkan, et tegelikult ei ole +30 kraadi juures tantsimine nii raske kui siia tulles kartsin, ainult et vett juua tuleb palju ja koledasti higistama ajab. Üks mees väänas särgist sõna otseses mõttes higi välja, proovisin ka – mul see siiski ei õnnestunud.

„Kantri-nait“ on seekord Bulgaaria teha, tutvustati lühidalt riiki, tantsiti, saime kooki ja kohvi. Seekord ainult üks riik korraga, aga muidu selline tavaline "country-night". Homme tuleb varem ärgata, kuhugi saarele minek pidavat tulema.